Rõnga sisse on puuritud rida auke. Aukudesse on vaheldumisi pandud vedrud , mis suruvad rõnga vastu ahtripoolse (koos sõukruvi ja võlliga pöörleva) , tööketta vastu ja sõrmed ,mis takistavad rõnga pöörlemist. Merevee tõkestamiseks tihendi korpuse ja tihendusrõnga vahele kasutatakse kummirõngastihendeid. Kuna tihend asub merevee sees ,siis eraldi jahutussüsteemi ahtripoolne tihend ei vaja . Vööripoolne osa mille sees on vedrudega pealesurutav lihvitud tööpinnaga rõngas kinnitatakse äärikuga pöörleva sõuvõlli peale . Teine pool kinnitatakse dedvudtoru vööripoolse otsa külge . Selle osa töörõngas on seest õõnes ja sinna juhitakse jahutussüsteemist jahutusvesi. Peale kirjeldatute kasutatakse ka teisi dedvudtihendite konstruktsioone. Rootsi firma Gustav Hunn kasutab grafiitsegmentidega kummitihendeid ,millede remondiks ja vahetuseks on tihendi ehituses ette nähtud nn "pneumostop" . süsteem. Viimasega on
Kartlik Nikas saab lõvilt käpahoobi, aga lõvipuuri ukse avab ta ise. Kaptenkomandör Batrian põgeneb vanglast, pöördub sinna aga ise tagasi. “Kentauri“ naistegelased süütavad end ise põlema. Küsimusi, kellele kuulub tõde, kes valitseb valu, neis romaanides ei teki. Tõde on tegelaste sisemine veendumus, sageli väga egoistliku loomuga; kannatus liitub tõeotsimise egoismi ja eraklikkusega. Tõde pole jagatav ega jõuga pealesurutav. Inimene on oma kannatuses ja tões üksi, liigub eemale lähedastest, ei kuule teiste palveid. Kartlik Nikas, surmavalt haavatud, jookseb mööda kõigist elu jooksul lähedastest inimestest, kes proovivad teda peatada, elule tagasi püüda, ent Nikas libiseb neist eemale. Vanaema Dido jätab lapselapse üksi võõraste inimeste sekka, kentaur Nikyas (mõlemad romaanist “Kentaur“) laseb kõrvust mööda Emersoni veenmiskatsed, keeldub kaaslasest, jalutab elust välja
annaabi.ee 
