· Hertsog Alba: 50aastat vana, vihkas rahvast, selle lõbustusi ja töötust. Ta arvas, et timuka kirves ja inkvisatsiooni tuleriit on abinõud rahva valitsemiseks. · Ligi 100 000inimest lahkus enne Alba tulekut, Parma Margarete palus luba ametist lahkuda. Alba sai asevalitsejaks. Linnades oli Rahutuste Nõukogu, nn Verenõukogu. Maal olid tapalavad ja võllad. Hukati ligi 8000inimest, nende varandus anti riigile ja pealekaebajale (rohkem kui üht vaja polnudki). Krahv Egmont ja Hoorn hukati turuplatsil. Oranje Willem pages Saksamaale. · Hispaania võimu kindlustada ei suudetud ning algas rahva partisanivõitlus maal ja merel. Flandria ja selle naaberalade rahvad, hispaanlased oli metsa varjunud- metsagöösid. Laevadel asuvad vabadusvõitlejaid nimetati meregöösideks, kes algul kasutasid Inglise sadamaid kuid hiljem saadeti nad sealtki välja. Meregöösid
Zeke innustas Abaid tarkust taga nõudma, kinnitades, et kas maailmas on palju inimesi, kelle peas on vaid söömine ja magamine. Ulzani jurtat külastasid ka akõnnid. Abai ja tema isa Kunanbai. Kodus astub esimest korda Abai õiglustunne, ta astub välja agaa- sultanist isa Kunanbai range, sariaadist lähtuva valitsemise vastu. Nimelt laseb isa ühe kadunud poja miniaga koos elava mehe (vale) pealekaebuse alusel üles puua). Hingepõhjani solvunud tungib pealekaebajale kallale, pälvides isa viha. Hiljem kritiseerib ta isa viisi tütre vaenulikule hõimujuhile kasvatada andmise teel hõime lepitada 41. Ent isa arvas: nii ei tohi arutleda. Isa arvates oli käinud Abai mitte sajandeid sissetallatud teed, vaid mingit oma, tundmatut rada. Tulebki välja, et Kunanabai tütar ei tunne end Bozei juures kuigi hästi ja sureb varsti. Samuti kritiseerib Abai isa usklikkust. Isa laseb Karakalinskisse mosee püstitada. Siiski oli ta vaid nn väliselt usklik
annaabi.ee 
