docstxt/.txt
Tseremoonia lõppedes kogunesid inimesed erinevatesse puntidesse; enamik arvas, et pühak oli Ahabi ninapidi vedanud, too oli kaotanud oma varasema julguse ja ta tueks tappa. Järgmistel päevadel tehti seda eesmärki silmas pidades mitmeid plaane. Kuid kõik olid sunnitud nägema keset platsi kõrguvat võllast ning küsisid endalt: mida see õige seal teeb? Ka see on püstitatud selleks, et hukata neid, kes uutele seadustele ei kuuletu? Kes on Ahabi poolel ja kes ei ole?kas meie hulgas on pealekaebajaid? Võllas vaatas inimesi ja inimesed vaatasid võllast. Tasapisi hakkas mässajate algne julgus muutuma hirmuks: Ahabi kuulsus oli kõigile tuntud ja kõik teadsid, et ta ei tagane oma otsustest sammugi. Mõned inimesed läksid linnast minema, teised otsustasid proovida Ahabi väljapakutud uusi töid- kas lihtsalt sellepärast, et neil polnud kuskile minna, või siis sellepärast,et neid saatis väljaku keskel seisva tapariista vari. Mõne aja pärast oli kord Viscoses
Inkvisiitori linna saabumisel korraldati talle pidulik vastuvõtt, kuhu ta palus korraldada ka pidulik jumalateenistus. Inkvisiitor pöördus jumalateenistusel rahva poole ja seletas oma kohaloleku põhjuseid ja ütles, et kõik, kes teavad midagi ketserite kohta, peavad sellest talle ette kandma 6-10 päeva jooksul. Igaüht, kes ketsereid varjas või abistas, ootas karistus. Hirm, mis süvenes inimestes seoses karistusega, tõi ilmale palju pealekaebajaid, mille enamiku aluseks olid väljamõeldised või juhmid ning naeruväärsed kahtlustused. Inimesed läksid ,,pihtima", et päästa ennast ketserluse süüdistusest päästa. Eriti innukad olid need pealekaebajad, kes kasutasid juhust ja kaebasid oma konkurentide, vastaste ja võistlejate peale, et nendega arveid klaarida ja kätte maksta. Oli ka neid pealekaebajaid, kes tegutsesid omakasupüüdlikel ajenditel, et ketserite väljaandmise eest saada endale kasvõi osake nende varandusest.14
annaabi.ee 
