samuti Tartu muusikaelu korraldamisega. Aastatel 1900–1901 töötas Veski õpetajana Harkovis, 1901–1914 ajakirjanikuna Tallinnas (Teataja, Eesti Kodu jm). Alates 1906. aastast osales Veski Eestimaa Rahvahariduse Seltsi kirjandusosakonna töös, kus arutati kirjandus- ja keeleküsimusi. Aastatel 1908–1911 korraldati Veski algatusel eesti keele konverentse, kus fikseeriti mitmed kirjakeelt puudutavad otsuseid („Eesti kirjakeele reeglid”, 1912). Veski oli ka üks 1910. aasta laulupeo peakorraldajaid. Naasnud 1914. aastal Tartusse, töötas Veski Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretärina (kuni aastani 1922) ning toimetas ajakirju Eesti Kirjandus (aastatel 1915–1934) ja Eesti Keel (aastatel 1936–1940). Samal ajal andis ta taas tunde Treffneri gümnaasiumis. Eesti Kirjandus kujunes Veski käe all kirjanduslooliste lühiuurimuste ja arvustuste peamiseks avaldamiskohaks. 1919. aastal sai Veskist Tartu ülikooli õppejõud. Ta jäi sellesse ametisse ka
neid püüti hirmutada ja ,,solgutati" päev läbi. Kuna Argo ja Üllar ei teadnud, et ka Ain ja Meelis olid Tallinnasse toodud, oli nende üllatus ja pettumus suur, kui nad kohtusid.12 Tallinnas 18.00 bussile istunud poisid mõistsid, et miitingu ajaks nad Võrru ei jõua. Kuna eelnevalt oli jagatud töökorraldused ka selleks puhuks, kui miiting peab läbi viidama ilma Ainita, siis jäi poistel vaid üle loota, et miiting nendeta siiski toimub.13 Vaatamata sellele, et peakorraldajaid kohal polnud, kogunes Võru kalmistu ette kell 18.30 u 3500 inimest. Neil oli vastas 400 miilitsa- ja rahvamaleva ja KGB töötajat. Väidetavalt oli 14 Punaarmee Võru garnisonis kõrgendatud lahinguvalmidus. Kalmistule oli kamandatud ka kooliõpetajaid, kelle eesmärgiks oli ilmselt õpilasi koju tagasi hirmutada15. Hoolimata igasugustest hoiatustest, murdis rahvas kalmistut piiravast ahelikust läbi. Selle
annaabi.ee 
