milles räägiti üksnes kodanikuõiguste kindlustamisest, ainelise heaolu suurendamisest, rahvuskultuuri edendamisest ja heanaaberlike suhete arendamisest välisriikidega.Põhjalikud muutused algasid juuli esimestel päevadel, mil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja Riigivolikogu valimised. 5. juulil 1940, pärast 1940. aasta juunipööret, andis Johannes Varese valitsus välja seadluse poliitiliste juhtide ametikohtade loomiseks Eesti rahvaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo. Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee
03.1938 - anschluss. Austriast sai Ost-mark - Saksamaa idaprovints. Austria kantsleriks määrati Seyss Inguart. Ettevalmistatud sõjaplaan Austria vastupanu korral nimetati "Otto'ks." Teine samm Suur-Saksamaa loomiseks. (Tsehoslovakkia - euroopa kõige demokraatlikum riik sellel ajal. Tööstuses toodeti palju relvi.) Sudeedi aladel, mille Tsehoslovakkia sai I maailmasõja tulemusena elas 300'000 sudeedi sakslast. Need moodustasid fasistlikke organisatsioone, mille peajuhiks sai Henlein. Hitler soovitas tal tsehhidelt nõuda sudeedi aladele autonoomiat ja kes-teab- mida-veel. Tsehoslovakkia küsimust arutati 29.09.1938 Müncheni konverentsil Itaalai, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsumaa poolt. Tsehoslovakiat aruteludel osada ei lubatud (president Benes). See konverents oli lepituspoliitika tipp-saavutus. Sõja mitepuhkemise nimel olid Prantsusmaa ja Suurbritannia kõigeks valmis. Lubasid Sakslaste Sudeedimaa endaga liita. Peale vastavate
annaabi.ee 
