külgekleebituna. Samuti surub end ka ümmar torn nelitise nurka pikilöövi ja ristlöövi vahele. Ta ei sula sinna, ehitis ei „seedi“ teda ära, ühe nurgaga jääb ta keskehitisest välja, samuti kui tagakülje nelinurksed äärtornid. Ka mõlemad kesktornid on nagu istutatud ehitisele. Nad ei kasva alt üles, vaid rõhuvad kui pealepandud raskused ülevalt alla. Nii mõjuvad kõik üksikosad külgepanduina. Nad koonduvad peaehitise ümber, tema sisse, tema külge ja peale, ei suuda aga temaga ühineda. Ikka uuesti kinnitab see juba alguses saadud kareda kohmakuse ja paindumatuse tunnet. On küll juba tunda ülestõusu tahet ja müürimasside elustamise püüdu, kuid see kõik on nagu raskeis kammitsais veel. Eriti ilmne on takistusetunne tornide juures. Torn on juba loomult ülestungiv, vertikaalne kujund. Eelpool nägime, kuidas see vertikaalsus lämmatub
elemendid. Prantsuse vararenessansi esimeseks näiteks arhitektuuris loetakse Blois` lossi keerdtreppi (1515-24, nim. ka Francois I trepiks). Trepi toestik on küll veel gooti pärane, neljakandilised kõrgele baasile toetuvad piilarid ja trepikäsipuude balustraad kõnelevad aga renessansi läbimurdest. Renessanssarhitektuurile iseloomulikku fassaadiliigendust näeb Chambord`i jahilossi arhitektuuris (1519-53), mille kolmekorruselise peaehitise ja nurgatornidega tiibhoonete mõjusamaks osaks on rikkalike kaunistustega kõrged katuseehitised (tornid, tornikesed, kõrged korstnad, katuseaknad) Huvi katuseehitiste, kõrgete katuseakende ja tornide vastu on iseloomulik ka hilisemale prantsuse arhitektuurile. Renessansitraditsioonide väljakujunemist võib jälgida ja Fontaineblau lossis, mille ovaalse siseõe poole väljuva fassaadi kujunduses on esmakordselt kasutatud kahekordse portikuse motiivi (1528, arh. G
annaabi.ee 
