naha värvi või kasutata pulssoksümeertia andmeid. Haige võib halvenenud hingamisfunktsiooni tõttu muutuda tsüanootiliseks, ahmida õhku, muuta hingamissagedust, olla rahutu või ärev, võivad muutuda vererõhk ja pulsisagedus ( kiirenenud pulss) Vajaliku ventilatsiooni tagamiseks ja haige hapnikuga varustamiseks antakse talle lisahapnikku hingata maski või hapnikusondiga, tõstetakse peaalust ja vajadusel aspireeritakse hingamisteid. 2. Potentsiaalne oht hüpostaatilise pneumoonia tekkeks. Oluline on viia patsiendiga läbi hingamisharjutusi, tead aktiviseerida, abistada asendivahetusel ja röga ning sekreedi väljaköhimisel. 3. Potentsiaalne oht hüpovoleemia ning postoperatiivse shoki tekkeks. Haige vererõhu väärtusi võrreldakse preoperatiivsete näitudega. Vererõhu langus võib
eriti kergesti üles. 261 Mõlemad peabronhid asetsevad trahhea suhtes umbes 55° nurga all, aspiratsiooni ja ühepoolset intubatsiooni saab seega mõlemal küljel ühtemoodi teha. Köharefleksi ei ole veel täielikult välja kujunenud, mis suurendab aspiratsiooniohtu. Nende anatoomiliste iseärasuste tõttu hõlbustab maskiga hingamist oro- või nasofarüngaalne toru. Pea suuruse tõttu ei ole intubatsiooni jaoks peaalust tõsta vaja. Kuna lapse pea kipub aga küljele vajuma, on intubeerimise ajal abiks see, kui keegi juuresolijatest pea fikseerib. Väikelapse (kuni umbes 1. eluaastani) intubatsioon toimub pigem sirge larüngoskoobi keelega (Miller, Foregger), vanemate laste intubatsioon painutatud larüngoskoobi keelega (Macintosh). Lühike kael ja kõrgel asetsev kõri, mis on seotud pehme pika kõripealisega, muudavad glottis’e vaatamise raskeks.