palju aardeleide, mis olid ohverdatud, peidetud maasse või lisatud matmisel hauapanusteks. Muinasaja jooksul, leidis aset ka matmiskommete areng. Kui kammkeraamika ajastul sängitati surnud asula territooriumile, vahel isegi põranda alla, siis juba 1000 aastat hiljem, nöörkeraamika ajastul rajati kalmistuid asulast väljapoole kõrgematele küngastele ja surnud sängitati maasse kaevatud hauda külili kägarasendis, sageli üks või mõlemad käed peaall. Pronksiajal hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse ja rauaaja algul tarandkalmetesse. Keskmise kiviaja ja viikingiaja perioodil hakati inimesi sängitama selge sisekonstruktsioonita kivivaredesse ja Kagu-Eesti idaosas maeti inimesi ka liivast kuhatud kääpadesse, leidis aset ka väheste hauapanustega põletusmatus(Virumaa idaosa elanike ja setude eelkäijate aladel). Sellel ajastul on leitud üksikuid rikkalike panustega matmispaiku, see annab tunnistust ühiskonna kihistumise
o VENEKIRVESTE KULTUUR- 2200eKr jõudsid Eestisse lõuna poolt uued hõimud. Nende poolt kasutatud paati meenutavate hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirveste põhjal nim. Seda vk k. o Uuele hõimule oli iseloomulik veel: nöörijäljenditega savinõud ja omapärased matmiskombed. o Matmiskombed- maassekaevatud aukudesse suruti külili, tugevasti käkerdatud asendis, põlves vastu rinda surutud ja sageli üks käsi peaall. Kalmistud ise paiknesid asulatest eemal, mõne veekogu lähedal või kõrgemal künkal. o Nad tegelesid juba algelisema loomakasvatusega- lambad, kitsed, veised ja sead. o Mõningatel andmetel tundisid nad juba möningaid kultuurtaimi, seega võib venekirveskultuuri seostada maaviljeluse algusega Eestis. o Venekirves kultuuri läheteala paiknes Dnepri ja Reini vahel, tegemist oli indoeurooplastega. VARANE METALLIAEG JA ROOMA RAUAAEG
annaabi.ee 
