ahvatlevaid skulptuurseid võimalusi (nt. Sydney Ooperimaja ja Guggenheimi Muuseum Bilbaos) Muutuste juured peituvad 19. sajandis, mil esialgu insenerirajatiste (tehased, sillad, näitusepaviljonid) puhul võeti kasutusele uued ehitusmaterjalid: malm, teras ja raudbetoon, mis võimaldasid ehitada senisest hoopis mitmekesisemaid ja suuremaid hooneid. Tõeliseks arhitektuuriks aga neid esialgu ei peetud. Esimeseks laialt tuntud ehitiseks sai 1851. a. Londoni maailmanätuse paviljoniks ehitatud Kristallpalee Veelgi tuntum on aga Pariisi üks sümboleid - Eiffeli torn, mis püstitati 1889. a. jällegi maailmanäituse puhul Richard Rogers, Renzo Piano, Ove Arup Georges Pompidou Keskus Pariisis. 1970-1971. Iseloomulik selle hoone juures on see, et kõik tema kommunaal on toodud seinast välja (kanalisatsioon, gaas, elekter jne) Ameerika linnade tormiline arend nõudis odavaid ja kiireid ehitusmeetodeid Maa kõrge hind linnasüdametes sundis
Moodsa arhitektuuri üksikuid eelkäijaid leiame siiski juba 19. sajandist. Need kuuluvad aga inseneriheitusse, mida tollal üldse ehitusekunstiks ei peetud: raudteejaamad, näitusepaviljonid, tööstushooned, terassillad jne. Nagu skelett hoidis neid kõiki ülal osadest kokkupandud metallsõrestik. Viimase kasutamine võimaldas luua mitmekesisemaid ja suuremaid hooneid ning avaramaid ja suuremaid hooneid ning avaramaid siseruume. Näiteks 1851. aasta Londoni maailmanäituse paviljoniks ehitatud Kristallpalee koosnes peaaegu ainult klaasist ja rauast ning mahutas endasse ka suured pargipuud, mis kasvasid ehituseks planeeritud kohal. Üllatusi pakkus ka 1889. aasta Pariisi maailmanäitus: üle 300 meetri kõrge Eiffeli torn, mis kannab oma looja perekonnanime ning masinate demonstreerimise paviljon. See 420 m pikkune klaasist võimsatest teraskaartest kokkupandud hoone meenutab hiiglaslikku kummulikeeratud plaati. Kaarte toetuspunktide vahe on 115 meetrit; seniste
annaabi.ee 
