Selline regulatsioon kujundatakse kasvatusega sedamööda, kuidas inimene omandab tema ringkonnas omaksvõetud käitumisnormid, omavahelise suhtlemise viisi. Juba laps õpib tagasi hoidma pisaraid, mitte välja näitama hirmu jne. (5, 41-46) Teine tundmuste väljendamise tee on sõnad, kõne. Me räägime: "Ma olen kurb", "Ma olen rõõmus". "Ma armastan", "Ma vihkan" jne. Tundmused võivad väljenduda intonatsiooni muutumises, kõne rütmis, tempos, pausides, hääle tõusudes ja langustes nn. vokaalses miimikas. Me ei tarvitse isegi olla täiesti teadlikud oma emotsionaalsest suhtumisest mingisse nähtusesse või mõnesse inimesse, oma sümpaatiast, kiindumusest, 11 armastusest, vastumeelsusest, külmusest, kuid selle järgi, kuidas me sellest inimesest või nähtusest räägime, kui sageli vestluses teeme juurde pöördume, milliseid väljendusi
osapoole kavatsusi ning teadvustama probleemi süvendajaid(Harvard 2010, 34). 4.2. Teine samm: emotsioonide lahkamine Probleemi lahkamisel peaksime kindlasti suunama tähelepanu ka emotsioonidele mis konfliktides tekivad. Põhilised emotsioonid on kurbus, rõõm, viha, hirm ja nende kõikide variatsioonid. Kui me konfliktide ajal oma emotsioone ei teadvusta siis võivad need väljenduda muul moel keha hoiakust, näoilmes ja pikkades pausides(Harvard 2010, 40). Kui taolised emotsioonid paisuvad äärmuseni, võivad asjaosalised teineteist lihtsalt ignoreerida. Emotsioonide lahkamisel on mitmed olulised alapunktid, esiteks emotsioonide teadvustamine. Tihtipeale tuleb kasuks olukord kui laseme teisel osapoolel oma tundeid teadvustada ja kirjeldada, näiteks kui süveneme vihjetesse, esitame küsimusi või teeme tähelepanekuid(Harvard 2010, 40).
annaabi.ee 
