ümber paigutama. ,,Me lähme, seltsimee vanem!'' hüüdis Hodak ja käivitas rippmootori. ,,Lase käia!'' Punaväelasi täistuubitud paat eemaldus traallaevast ja hakkas kiikuma lainetel. Minekuvalmis oli juba ka teine paat, kui äkki lõhestas lainete mühinat võimas mootorimürin ja Ruhnu rohelise metsamütsi tagant sööstis välja kümmekond Saksa lennukit. ,,Fašistide pihta tuld!'' andis käskluse traallaeva komandör. Kaks traallaeva kahurit võtsid sakslaste lennukid vastu ägeda paukumisega. Esimene lennuk kihutas madalalt üle laeva ja viskas kaks pommi. Ahtrikahur jäi vait. Jegorõtšev vaatas üle õla ja nägi laevatekil lamavat punalaevastiklast, kelle paremast meelekohast nirises verd. Pikalt mõtlemata hüppas ta kahuri juurde, laadis selle ja haaras käepideme, kuid ei jõudnud veel tulistadagi, kui parda kõrval kerkisid kaks pommiplahvatusest tekkinud vahutavat veesammast. Jegorõtšev tõsteti õhku ja paiskas veekeerisesse...
Kui nüüd härra Slopasev täis püha viha kateedrilt maha kargas, et püüda arvatavat kurjategijat, siis hakkas tema jalge all hirmus ragin ja paukumine. Õpetaja eeskujul hakkasid ka õpilaste jalad laua all ragisema ja paukuma, esiti selles klassis, siis aga ka naaberklassides riburada mööda, kuni ragises ja paukus kogu maja kolmel korral. Ainult kaks kõige kõrgemat klassi ei ragisenud ega paukunud, nii kõrged olid need. Ja ragina ning paukumisega seltsis poiste karjumine ja vilistamine, nagu oleksid nad äkki kõik hulluks läinud -- kogu härra Mauruse esimese järgu asutis. Õieti karjuti ainult siis, kui õpetaja julges oma pilgu klassilt pöörata, muidu olid kõik vakka, sootuks vakka, paugutasid ainult laudade all, kui õpetaja jalad liikudes paukuma hakkasid. Aga et õpetaja pööras pilgu kord klassile, sealsamas klassilt ära, siis oli see vaheldamisi tumm või täis põrgukisa
annaabi.ee 
