seetõttu aeti nad paradiisist maale, kus nad iseseisvalt hakkama pidid saama. See aga kirjeldab meie elu algust sel planeedil, mida ei tohiks pidada universumi tekkeks ega ka kõige alguseks, aga samas on piibel siiski inimeste poolt kirjutatud ning tol ajal ei olnud maailmatunnetus niivõrd arenenud kui see on praegu. Niisiis oleme me kristlastena osa inimkonnast, kelle kohta Piibel ütleb, et Jumal on selle loonud. Jumal suhtub kõigisse võrdselt, ent patustajaga käitub ta olukorrale vastavalt. Kaugemale meie inimlik loogika haarata ei suuda. Evangeeliumikirjutaja Johannes on selgitanud algust nõnda: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus." See, mis on alguses, annab sisemise tähenduse kõigele järgnevale. Küsimus ei ole mitte ajalises mõttes, vaid
Nuheldi kas kogukonda näiteks katkuga või üksikisikut haavadega ja muude individuaalsete vigastustega. Haigusi, mille ümber on koondunud moodsad fantaasiad tuberkuloos, vähk -, vaadeldakse kui enda üle kohtumõistmise, enesereetmise vormi. Ettekujutus haigusest kui karistusest viis mõttele, et haigus võib olla eriti kohane ja õiglane karistus. Üheksateistkümnendal sajandil asendas ettekujutuse, et haigus sobib patisendi iseloomuga, nagu sobis karistus patustajaga, arvamus, et haigus väljendab iseloomu. Haigusele saab tahtejõuga vastu astuda. Tänapäevaste haiguste puhul laiendatakse romantilist mõtet, et haigus väljendab iseloomu, tingimata väiteni, et iseloom põhjustab haiguse sest see ei ole ennast väljendanud. Kirg liigub sissepoole, rünnates ja närvutades kõige sügavamaid rakusoppe. Nii tuberkuloosimüüt kui ka praegune vähimüüt väidab, et inimene on ise oma haiguse eest vastutav
annaabi.ee 
