lagedaks jäänud. Kirjaniku viimaseks trükitud uudisteoseks jäi 1945. aastal ilmunud ,,Jüri Pügal", mis sai ideoloogilise hukkamõistu osaliseks. 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada. 1949-1950 kirjutati palju ,,ellujäämisluuletusi" (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka ,,ellujäämisartikleid" patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja.
5 Kirjaniku viimaseks trükitud uudisteoseks jäi 1945. aastal ilmunud ,,Jüri Pügal", mis sai ideoloogilise hukkamõistu osaliseks. 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada. 1949-1950 kirjutati palju ,,ellujäämisluuletusi" (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka ,,ellujäämisartikleid" patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja.
aastal ilmunud ,,Jüri Pügal", mis sai ideoloogilise hukkamõistu osaliseks. 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada. 3 1949-1950 kirjutati palju ,,ellujäämisluuletusi" (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka ,,ellujäämisartikleid" patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa
annaabi.ee 
