hilisest ajast. Pole ka ime, et näiteks Läti Henrik 13. Sajandi sõjakeerises paganate „pattudele“ (sest mille muuna kohalike elanike kombeid võinuks tollal kristlike silmis paista) tähelepanu ei pööranud. Saksa ja rootsi kirjamehi iseloomustas mõistagi kristlik vaatenurk. Seepärast suhtus enamus neist maarahva kommetesse umbusklikult või halvakspanuga. Igaühe isiklikust ilmavaatest sõltus vaid see, kas patuelus peeti süüdlaseks sakslastest ülemkihti või talurahva enda pahelist loomust. Baltisaksa kirjamehed kujutasid eestlasi enamasti, kui häbituid endassetõmbunuid olevusi, kes ei loobunud paganlikest rituaalidest. Sama moodi on kirjeldatud ka mõisnikke ja nende endi kombeid, tihti manitsuse vormis. Mõisas maksis teine kõlblus, kui külas. Herraste juures maksis põhjusmõte, et sugulik ühendus orjadega ei häbista. Nad sundisid tüdrukuid ja noorukuid võimuga oma himusid orjama. Teised
mõnda nähtusse, demonstreerib ärganute suhe tantsimisse. Misjonär Thure Emanuel Thoren olevat tantsimist tauninud, mille tõttu olevat Noarootsi ärganud sellest loobunud. Võib öelda, et Läänemaa algse ärkamisliikumise levik ja laad erines paikkonniti tugevasti, suunates mõnes usuliikumiskeskuses tugevasti rahva elulaadi ja kombeid. Peaaegu igal pool tekkis vastuolusid ärganute ja mitteärganute vahel, kusjuures mõlemad pooled kippusid süüdistama üksteist patuelus. Palju süüdistati uueusulisi näiteks mitmesuguste seksuaalriituste läbiviimises ja abielurikkumistes. Pärast luterliku kiriku ja ilmalike võimudega vastuollu sattumist arenesid ärkamisliikumisest 1880. aastatel välja eri voolud: tegutsemisloaga irvinglaste ja baptistide ning illegaalsed priilaste kogudused. Osa jätkas oma tegevust luterlikule kirikule truuks jäänud vennastekoguduste raames. Teatud hulk ärganuid siirdus 1880. aastatel aga hoopis õigeusu kirikusse
annaabi.ee 
