Minu puudutuse peale tõusis ta jalamaid püsti, lõi valjusti nurru, hõõrus end vastu mu kätt ja näis mu tähelepanust rõõmu tundvat. Just teda ma olingi otsinud. Olin kohe valmis teda peremehe käest ära ostma, too aga ei tunnistanud looma omaks – ei teadnudki tast midagi ega olnud teda iial varem näinud. Paitasin kassi edasi ja kui hakkasin koju minema, paistis loom tahtvat kaasa tulla. Olin sellega päri ja edasi minnes kummardusin aeg-ajalt alla ja patsutasin teda. Kui ma majja jõudsin, kodunes ta seal kohe ning temast sai jalamaid mu naise suur lemmik. Mis minusse puutub, siis leidsin peagi, et ma teda ei salli. Otse vastupidi sellele, mida olin oodanud; ma ei tea, kuidas või miks see nii oli – aga tema ilmne kiindumus minusse oli mulle vastik ja tüütu. Järk-järgult süvenes see vastikus ja tüdimus kibedaks vihkamiseks. Vältisin looma, mingi häbitunne ja mälestus eelmisest julmusest takistasid mind talle haiget tegemast
Tost pole ühti, ütlesin ma, kui nad pole just nii suured ja kuulsad nagu mõni venelane või sakslane, sest milleks peab eesti kirjamees kohe sama kuulus olema, nagu venelane või sakslane! Aitab sellestki, kui ta on õige eesti kirjamees nagu Jannsen või Koidula, kes juba surnud, sest õiged eesti kirjamehed on kõik surnud. Aga mul pole ju raha, -- vastas mulle Maurus tol korral Kirjameeste seltsis. Kirjameeste koolitamine nõuab palju raha, ütles ta. Mina patsutasin talle siis õlale, otse sealsamas, teiste ees, patsutasin ja ütlesin, et küllap seda ka veel ilmas leidub, küll juba raha leidub, kui aga oleks inimene ja isamaa-poeg, kes asutab õige kirjameeste kooli, et kaoksid need alalised Kirjameeste seltsi riiud. Nõnda siis võttiski vana Maurus -- siis oli ta muidugi alles noor mees nagu minagi -- võttis minu mõtte omaks ja minu rahaga pani ta oma kooli käima. Kõik need
annaabi.ee 
