Oskus mängida kehapilli ostinaato saatemotiive on heaks dirigeerimise eelharjutuseks ning oluliseks eelduseks musitseerimiseks instrumentaariumil. Seejuures ei tohiks unustada kehapilli kui iseseisva mänguliigi osatähtsust ja kasutusvõimalusi. Kehapill liikumises ja tantsus: liikumises aitab kehapillil mängimine rõhutada meetrumit, takti rõhulist osa, fraasi lõppu või suuna muutumist. Mitmetes rahvatantsudes esineb plaksutamise- patsutamise-trampimise kombinatsioone. Samuti saab kehapillil mängimist kasutada liikumisimprovisatsioonides. Laps mõistab kõige paremini seda muusikat, mida ta on ise teinud. See tähendab, et kõik, mida ta on kogu oma olemusega tunnetanud, saab talle ka arusaadavaks. Verbaalne väljendus ei ole sageli kõige täpsem, selgem ja lapsele mõistetavam. Õpetuses on väga oluline kõrvuti mõistliku,
servaga. Mida lõdvestunum on labakäsi, seda nõrgem on löök, sellise võtte kasutamisel peavad löögid järgnema teineteisele võimalikult kiires tempos. Samuti ei tohi õigesti sooritatud kloppimine põhjustada valu. (Cassar, 2004) Patsutamisel on sõrmed surutud poolrusikasse, nagu kloppimiselgi, kuid käelabad on suunatud sõrmedega allapoole. Sõrmede ja pihu vahele peab jääma piisavalt ruumi, mis on vajalik õhkpadja tekkimiseks, et pehmendada lööki. Patsutamise tempo on reeglina aeglasem, kui kloppimisel. (Cassar, 2004) Hakkimisel on kämmal sirutatud ja sõrmed harali ning tehnika sooritatakse lõdvalt. Löök tehakse väikese sõrme poolse osaga. Löögid peaksid toimuma kiires tempos, 3-4 korda sekundis, käelabade kaugus teineteisest peaks olema 3-4 cm. Hakkimise suund on piki lihaskiude, selle toime sõltub otseselt löökide tugevusest ja kätevahelisest kaugusest.
annaabi.ee 
