teadvustada oma suhtumist patsiendi valusse voi tema käitumisse valu puhul. Õdedel on tähtis roll valu hindamisel ja valuvaigistite manustamisel, eriti siis, kui valuvaigisteid on määratud vajadusel. (McCaffery jt 2000: 80-82). Õde on võtmeisikuks, kes vähendab informatsiooni arsti, patsiendi, perekonna ja teiste hoolduspersonali liikmete vahel. Patsiendi rahulolu sõltub paljuski sellest, milline on õe kompententus, kuidas ta oskab oma teadmisi ja oskusi viia iga patsiendini ning milline on õe praktiliste oskuste tase . 1998. aastal Eestis ja 2001. aastal Rootsis läbi viidud uuringud näitasid, et enamik patsiente ootasid lõikuse järel õelt toetust, julgustust ja tunnistasid vajadust õpetada neile ravimite toimet ning iseendaga toimetulekut operatsioonijärgselt nii haiglas kui ka parast kodus. Õdede kohalolek lõi turvalisuse tunde, tähtis oli ka suhtlemisoskus. Patsientide/perekonna aktiivne kaasamine valu hindamise ja ravi protsessi on
kohaselt. See tegevuskava võimaldab päästmise protsessi standardida, et nii ka kõige raskemate juhtumitega toime tulla. Päästetööde tegevuskava on raske üldkehtivalt paika panna, kuid protsessi saab jagada üksikuteks sammudeks, mis korduvad iga operatsiooni ajal. Põhimõtteliselt saab korrektse kiirabilise päästetöö protsessi jagada seitsmeks faasiks: 1) kohalejõudmine ja vaatlus (luure), 2) ohtude hindamine, 3) ligipääs patsiendini, 4) meditsiiniline abi kannatanule, 5) patsiendi vabastamine sundolukorrast, 6) transpordiks ettevalmistamine, 7) transport haiglasse. Kohalejõudmine ja vaatlus Päästmine algab hädaabikõnele vastamisega. Päästmise edasise kulu jaoks olulised otsused langetatakse juba helistaja esmase küsitlusega. Kiirabi jaoks on igasugune teave oluline, et saaks juba sõidu ajal end mõttes olukorraks ette valmistada. Juhtiv kaebus või õnnetuse liik ja õnnetuse
annaabi.ee 
