See tuul on nii värske, muudel aastaaegadel võib sellist mõnusat õhku tunda vaid avamere ääres, aga seegi pole täpselt sama. Juhan Liivi luuletuse põhjal on väga raske aru saada, kes kevad teda rõõmsaks või nukraks teeb. Luuletuse pikkust vaadates võib esialgu arvata, et ta kevadest eriti ei hoolinud, aga keegi ei tea, kui palju tundeid ja emotsioone ta nende sõnade sisse on pannud. -1- Paju otsast patsatas lobjakuda, lepa otsast latsatas sula lunda. Hüüti õhus üleval: kuulen, kuulen Mina tulen kevade, tulen, tulen! („Tulen, tulen!“) Luuletus suvest on Liivil ilus ja rõõmus. Paremini ja täpsemini nii
"Kevade on sala tulnud, / Tulnud hoopis salaja: / Hiilgavate puude ladvus / Aia ääres kiigub ta! / Lahkeil silmil seisab / haljal orasel, / Liigub liblikate / Siidtiibadel - / Kevade, kevade / Jälle tuli tagasi!". Lihtsalt ühel hetkel märkame, kuidas mõned lilled on juba õitsema hakanud ja lumigi täielikult sulanud. Järsku on puud lehtes, ilm soe ning suvi saabumas. Samal teemal on ka Juhan Liivi luuletus "Tulen, tulen!". "Paju otsast patsatas / lobjakuda, / lepa otsast latsatas / sula lunda. / Hüüti õhus üleval: / kuulen, kuulen! / Mina tulen kevade - / tulen, tulen!" Temagi räägib siin sellest, et kõik tuleb nii ruttu, nagu kevad teataks oma tulekust ja oleks järgmisel hetkel juba kohal. Seoses kevade saabumisega on Koidulal ka üks luuletus pealkirjaga "Kevade and". "Noor pehme õhk mull' kõrvu kostis: / "Oh tule, laps, kuis seista sündis / Su nukral meelel luku all
annaabi.ee 
