võib arvata, et seda just ajaloolistel põhjustel. Seesugustes vene noortes on väga raske kasvatada eestlaslikku patriotismi nemad peavad kodumaaks Venemaad. Kuid samas ei saa näiteks aprillirahutustes märatsejaid ehk huligaane nimetada mitte patriootideks, sest tegemist oli pigem äraostetud seltskondadega ja Moskva palgal olevate tegelastega, kellel polnud pronkssõduriga mingit otsest seost. Tänapäeval on patriotismitunne asendunud suuresti heaolukultusega, mis ei jäta ruumi tolerantsusele ega ka kaastundele endast nõrgema või edutuma vastu: kellel ei ole kolmekümneselt maja, autot ja blondiini, on lootusetu luuser. Patriotism on kodutunne, mis saab alguse perekonnast. Koduks ongi väike kodu meie kodumaa sees, mida tuleb hoida ja säästa samamoodi nagu rahakotti, mida ei taha kaotada, mis on väärtuslik ja mida ei jäta lohakile.
Mida saan ma oma kodumaa heaks teha? Sissejuhatus: Pidevalt ja kiiresti globaliseeruvas maailmas on paratamatu, et patriotismitunne oma kodumaa ja rahvuse suhtes hakkavad taanduma. Mõneti on see kurb, eriti meie, eestlaste, seisukohast. Me oleme rahvaarvult väikesed ja balanseerime jätkuvalt kriitilisel väljasurevuse piiril. Olukorra muutmine võib tunduda võimatuna, kuna oleme seotud suurte maailmas mõjuvõimu omavate liitudega. Me ei suuda üksi maailma haaranud protsesse peatada, aga igaüks saab meist küsida endalt, mida saan mina oma kodumaa heaks teha.
annaabi.ee 
