ehk ilmikutest. Kui kirikusse tungisid askeetlikud ideaalid, hakati kõrgematelt vaimulikelt nõudma abiellumatust ehk tsölobaati, hiljem laienes see nõue kõikidele vaimulikele. Riigikiriku ajal arenes välja kiriklik astmesti ehk kiriku hierarhia. Juba varasemast ajast oli kristlike keskuste Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskopidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka Konstantinoopoli piiskope hakati kutsuma patriarhideks, neil oli kõrgeim võim oma patriarhaatides. Need omakorda jagunesid kiriku provintsideks, mida juhtis provintsi pealinna piiskop ( idas metropoliit, lääned peapiiskop). Piiskopid, kes algselt olid koguduste juhid linnades, said oma haldusesse ka ümbritsevad maakonnad. Nii sündinud piiskopkond jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud presbüter. Kirikuprovintside piiskopid kaks korda aastas kirikukogule ehk sinodile, et otsustada oma provintsi
Talle allusid kogudusevanemad ehk presbüterid. Olid ka diakonid, kes aitasid jagada armulauda ja tegelesid heategevusega. Algsetes kogudustes teenisid ka naised, kuid hiljem mitte. Põhjuseks naiste suur osa paganlikes usundites. Neljandal sajandil hakkab preesterkond arenema omaette seisuseks, keda eraldas muust rahvast ametissepühitsemine. Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskopid olid algusest peale teistest tähtsamad. Neid kutsuti koos Konstantinoopoli piiskopiga patriarhideks. Patriarhaadid ehk patriarhile alluv maa jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtis idas metropoliit ja läänes peapiiskop. Piiskopid ehk algselt linnakoguduste juhatajad said oma alluvusse ka ümbritseva maa. Tekivad piiskopkonnad., mis jagatakse kihelkondadeks, mida asus juhtima presbüter. Ecclesia on justkui riik riigis. Üsna varakult tekib ecclesiate vahel hierarhia. Kõik olulised piiskopid ja piiskopkonnad suudavad oma järjepidevuse viia Jeesuse jüngriteni.
annaabi.ee 
