ilmalike funktsioonidega preestrite kolleegium fetiales. Sinna kuulus 20 kõige tähtsamate suguvõsade esindajad ja nende amet oli eluaegne. Nende riietus ei olnud tänapäeva mõistes mugav. Lisaks villasest riides rüüle pidid nad pea peal kandma kapitooliumi künkalt kaevatud rohukamarat, mille ümber oli sallikujuline side. Rohukamar sümboliseeris maad, mida nad esindasid. Delegatsiooni juhti kutsuti pühaks isaks. (pater patratus). Kõik vaidlusalused küsimused püüti lahendada rahumeelsete vahenditega. Vanas Roomas oli sõja kulutamine keeruliseks protseduuriks. Läbirääkimisi pidas neljast inimesest koosnev delegatsioon, mida juhtis pater patratus. Nad käisid mitu korda linnas, milline rikkus rahvusvahelisi kokkuleppeid. Linnakodanike mõjutamiseks korrati valjult maagilisi sõnu. Siis pöörduti tagasi Rooma ja oodati 33 päeva. Kui vastust ei saadud, kandsid fetiales
liikmeid. Kuna paikne põllundus tähendas muutusi ümbritsevas keskkonnas, pidid inimesed jumalaid, kelle loodud maailma nad nüüd ümberkujundasid, kuidagi lepitama. Nii loodi religioon, mis pidi taastama head suhted jumalike jõududega ohvrite toomise ja muude lepitusriitustega. Kuningas kui kõrgeim preester oli jumalate rajatud korra esmane tagaja ning ühtlasi eeskuju kõigile peredele ka nn isafiguurina (pater patratus). Seega oli tema ülesanne tagada ka sotsiaalne õiglus ning õigusrahu kui samuti osa jumalikust korrast. Samas oli Rooma rahval (populus) õigus kuninga, hiljem magistraadi sakraalse sisuga otsuseid läbi vaadata, kui süüdimõistetu rahvakoosolekul vastava palvega nende poole pöördus. Sel perioodil võeti vastu ka XII tahvli seadused (451/450 eKr), mille lõid ning mida tõlgendasid pontifeksid. Neid võib pidada juristikutse kui sellise esimesteks esindajateks