Aastakümne vahetusel, kuni hukkumiseni autoõnnetuses aastal 1962, provotseeris Pariisi kunstielu Yves Klein. Juba 40-ndate aastate lõpul oli ta pakkunud näitusele ühevärvilisi siledapinnalisi lõuendeid, mis panid kohmetuma ka abstraktsionismimeelseid züriisid. 50- ndate aastate teisel poolel keskendus ta sinisele värvile, sest see olevat kõige abstraktsem, immateriaalsem ja kõige vabam subjektiivsest emotsioonist. Sealjuures pidas ta vajalikuks kuulutada ,,Kleini sinine" patenteerituks ,,kogu kosmoses". Oma sinisega kattis ta lõuendile kinnitatud pesukäsnu, saades nõnda originaalse poolpehme reljeefi. Sinist värvi kasutati ka ,,antropomeetriates", kus õhtukostüümides publiku silme all alasti neiud Kleini komponeeritud ,,Monotoonset sümfooniat" mängiva orkestri saatel üksteist värviga kokku mäkerdasid ja põrandale laotatud lõuendit lohistasid. Kui Kleini ülalmainitud loomingu puhul on autoparoodiline moment veel vaieldav, siis
Aastakümne vahetusel, kuni hukkumiseni autoõnnetuses aastal 1962, provotseeris Pariisi kunstielu Yves Klein. Juba 40-ndate aastate lõpul oli ta pakkunud näitusele ühevärvilisi siledapinnalisi lõuendeid, mis panid kohmetuma ka abstraktsionismimeelseid züriisid. 50- ndate aastate teisel poolel keskendus ta sinisele värvile, sest see olevat kõige abstraktsem, immateriaalsem ja kõige vabam subjektiivsest emotsioonist. Sealjuures pidas ta vajalikuks kuulutada ,,Kleini sinine" patenteerituks ,,kogu kosmoses". Oma sinisega kattis ta lõuendile kinnitatud pesukäsnu, saades nõnda originaalse poolpehme reljeefi. Sinist värvi kasutati ka ,,antropomeetriates", kus õhtukostüümides publiku silme all alasti neiud Kleini komponeeritud ,,Monotoonset sümfooniat" mängiva orkestri saatel üksteist värviga kokku mäkerdasid ja põrandale laotatud lõuendit lohistasid. Kui Kleini ülalmainitud loomingu puhul on autoparoodiline moment veel vaieldav, siis