“raport” selle täitmise kohta). Refleksikaarel on tavaliselt 5 komponenti: 1.Retseptor – võtab vastu mingi ärrituse, 2.Tunde- e. aferentne neuron – juhib impulsi KNS-i, 3.Keskus – analüüsib impulssi ja annab “käsu”, 4.Moto- e. eferentne neuron – viib “käsu” kohale, 5.Efektorelund – lihas- või näärmerakk – teeb midagi Mõnede refleksikaarte eripärasid: 1.Nn. venitusrefleksid - mille vallandajaks on kõõluse või lihase venitus (näiteks põlvekedra- e. patellaarrefleks) ja mõned vestibulaarrefleksid (keha tasakaalu hoidmisega seotud) koosnevad vaid 4-st osast: retseptor, aferentne neuron, eferentne neuron ja efektor – “keskus” on kiiruse huvides vahelt kadunud. 2.Vegetatiivsed refleksikaared on pikemad: neil on motoorses osas 2 neuronit – keskusest väljub pereganglionaarne neuron, mis annab impulsi vegetatiivses motoorses ganglionis üle järgmisele, postganglionaarsele neuronile ja alles see viib erutuse effektorelundile.
Refleks liigub närvisüsteemis mööda refleksikaart. Lihtsamate lihasreflekside refleksikaared moodustuvad ainult sensoorsetest neuronitest ja alfamotoneuronist, mille vahel on refleksikaare ainus sünaps (monosünaptiline refleks). Nende vahel võib siiski olla palju vahe- ehk interneuroneid ja mitu sünapsi (polüsünaptiline refleks). Motoorses talitluses on tuntud järgnevad refleksid : 1. Põlve- ehk patellaarrefleks (kõõlusrefleks ehk venitusrefleks) – kui reie-nelipealihase kõõlusele koputada põlvekedrast allpool, kontraheerub lihas äkki ja säär liigub ette. Info koputusest tingitud lihase väikesest venitusest liigub lihasekäävidest mööda sensoorseid närvikiude seljaajusse ja siirdub sama lihast innerveerivatesse alfamotoneuronitesse. Põlverefleks on näide kõõlusrefleksist. Seda refleksitüüpi nimetatakse
annaabi.ee 
