seda, mida keeleteadlased Oxfordi filosoofide eeskujul ni metavad performatiiviks, tegusõna haruldaseks esinemisvormiks (eranditult olevikus ja esimeses isikus), mille puhul lausumisel pole muud sisu (muud lausun git) kul tema toimumise akt ise: umbes nagu kuningate M a k u u l u t a n või endisaegsete poeetide Ma l a u l a n ; seega ei saa kaasaegne skriptor, olles Autori maha matnud, enam oma pateetiliste eelkäijate moel usku da, et tema käsi on ta mõtete või tundmuste ülestä hendamiseks liiga aeglane ja niisiis tuleb tal paratamatusest seadus teha ning seda mahajäämust rõhutades lõputult ,,töötada" vormi kallal; vastupidi, kaasaegse skriptori puhul märgistab tema igasugusest häälest la hutatud, ainuüksi kirjapaneku (ja mitte väljenduse) zestist juhitud käsi tekstivälja, millel puudub päritolu -- või vähemalt muu päritolu peale keele enda, st selle, mis ise seab igasugust
väljendusvahend jäi tagaplaanile, nii et mõned maalid meenutavad koloreeritud joonistusi. Varaklassitsistlikus maalikunstis hakkasid kehtima reeglid, millest üleastumist peeti lubamatuks. Rokokooliku kergemeelsuse asemel hakati nõudma mehisust ja eetilisi väärtusi. Kunst pidi olema moraliseeriv ja õpetlik. Revolutsiooni ja suurte sõdade ajal asendus olustikuline varaklassitsism kõrgklassitsismiga. Selle püüe poliitilisi ja eetilisi ideaale otseselt kujutavasse kunsti üle kanda viis pateetiliste ideaalskeemide loomiseni. Süzeed valiti sageli antiikajaloost ja mütoloogiast, eriti armastati selliseid motiive, mis olid allegooriliselt seotus kaasaja sündmustega. Maalide ülesehituses võeti eeskujuks peamiselt kõrgrenessansi meistrite teoseid, kuid kalduti palju suuremasse idealiseerimisse. Inimestele anti tardunud ja teatraalsed poosid. Pildi ülesehitus on tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik. Tihti on pildis ainult kaks plaani
annaabi.ee 
