tööstustöölised, a/ü tegelased, miilitsad jne. Isegi sundmobiliseeritud kutsealused (Valga). Osa oleks meelsasti toimunust kõrvale jäänud. Varustatud käsirelvadega. Mehhaniseeritud, mootorrattad, autod, bussid. Komanörid piirivalveohvitserid ja komissarid kohalikud parteijuhid. ENSV häv. pat. juhiks kindralmajor Nikolai Rakutin, siis Okojev ja Pasternak. Pataljonid paiknesid maakonnakeskustes või vallamajades. Rindevõitlusele ka ja see tegi pataljonidele lõpu. Veel neist moodustati Eesti kütipolk ja Narva kütipolk, Venemaale need. Osalesid ka Lätist põgenenud aktivistid. Mõrvati ca 2200 inimest. Mobilisatsioon Punaarmeesse 4 Esialgu mobilisatsiooni ei teostatud, kuna vastvallutatud ala peeti ebausaldusväärseks. Kuid vajadus. 30. juunil kutsealuste (aastail 1919-1922 sündinud) ja reservohvitserid. 20. juulil üldmobilisatsioon. (1907 -1918 sündinud)
aasta sügisest alates formeeriti Eestimaa SS-i ja politseijuhi Heinrich Mölleri korraldusel Eestis politseipataljonid nr 29–36. Ehkki algul oli plaanis jätta need Eestisse, tingis Saksamaa üha raskenev rindeolukord selle, et pataljonid nr 29 ja 33 saadeti Leningradi rindele ning pataljon nr 36, mis värvati Läänemaal ja saartel, Valgevene ja Ukraina kaudu Stalingradi alla. 1943. aastal toodi pataljonid Eestisse tagasi. Mehed, kes Eesti SS-leegioni ei astunud, anti täienduseks teistele pataljonidele. 1942. aasta teiseks pooleks hakkasid vabatahtlikud Eestis otsa saama – sakslaste okupatsioonipoliitika ja sõjaväkke astunud vabatahtlike kohtlemine ei vastanud ootustele –, samas teravnes SS-i ja politseisüsteemi ning Wehrmachti vahel konkurents olemasolevate meeste pärast. Poliitilise toetuse tõttu oli eelisseisundis esimene. 28. augustil 1942 kuulutati pidulikult välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest
annaabi.ee 
