meelitamiseks Soome lahe lõunarannikule. Pooled maailma jõukamate ja vaesemate riikide erinevustest sõltuvad kahest asjaolust, millest üks on meresadamate lähedus. Viimse punktiga probleeme ei ole. Möödalaskmiseks on potentsiaalsete sadamalähiste piirkondade ebarakenduslik kasutus. Tallinna reisisadam asub suurepärases kohas, mida ei tohiks ümbritseda erastatud, vaid munitsipaalmaa. Erafirmade poolt ehitatud rikkurite kortermajad ja ignorantsuse ning ülbuse segust pasundavad keskused samuti mitte. Soodustamaks majandusintegratsiooni tuleb ressursid panna kaubasadamate rahvusvahelise konkurentsivõime alla. Paldiski ja Muuga sadam vajaksid olulisi täiendusi. Pidades meritsi kaubavahetust maailma tähtsamate kaubariikidega, nendega võrdsel tasemel, oleks õige kutsuda Eestit mereriigiks. On ka vähem radikaalseid muudatusi nõudvaid võimalusi. Võttes eeskuju põhjanaabritelt saaks lisaturismiharuna sisse tuua kalanduse
artikulatsiooniga. See tekitab vaatajas ambivalentse seisundi, mis lõpptulemusena toidab passiivsust ja ükskõiksust, mida niigi teeb üldsus. Toimub täielik ajupesu ja orjastamine massimeedia ja komunatsiooni ja infotulva all. Reklaami valitseb kõikjal meie ümber. Tänaval kõndides, billboard'id, ühsikondlikus transpordis sõites. Kohvikusse sisseastudes või mööda kesklinna tänavaid kõndides jagatakse sulle faliereid, trükipress väljaanded ja muud. Televiisor ja raadio pasundavad hommikust õhtuni. See kõik mõjub kuna seda korratakse korduvalt, ta suunatakse sulle kindlat huvigruppidele suunatult, kus valitseb osaline tõde. Tekibki küsimus, et kas kunst kui algupäraselt kindlate raamide ja mängureeglitega, kõigile arusaadavas ja mõistetavas terminites seletaud vorm hakkab surema? Enesest mõistetav on see, et alati pole halba ilma heata. Igal asjal on kaks pool Nii ka kunstis, kus popp- ja eliit kultuur kõnnivad käsikäes oma radupidi, mis vahel liialt tihti
annaabi.ee 
