armastavad. Lõpuosas aga visualiseeris rõõmsast mehest. Sümfoonia nr.3(1910-11) ,,Espansiva". Sisaldab soolosid sopranile ja baritonile, mida võib mängida klarneti või trombooniga, kui inimhääle kasutamise võimalust pole. Sümfoonia nr. 4(1914-16)- ,,The Inextinguishable". Kõige dramaatilisem ja võib-olla ka kõige paremini tuntud sümfoonia. Jagatud taas kord justkui nelja ossa. Sümfoonia on mõeldud kolmele flöödile, kolmele oboele, kolmele klarnetile, kolmele pasunale, neljale sarvele, kolmele trompetile, kolmele tromboonile, tuubale ja kahele timpanile ning keelpillile. Sümfoonia on neljas osas, mis mängitakse järjest ilma pausideta. I osa- allegro II osa- poco allegretto III osa- poco adagio IV osa- allegro Kriitikute arvates on tempo sümfoonias problemaatiline. Sümfoonia nr. 5(1921-22)- puudub alapealkiri. Samuti üsna dramaatiline. Koosneb kahest osast. Seda peetakse üsna modernseks sümfooniaks. See on kontrastide ja vastuolulisuse sümfoonia
näete, mis sealt alt välja tuleb. See on selleks, et hoida tolmu eest..." Ja Indrek pidigi toolile astuma, tolmunud ajalehtede virna paigast liigutama ja selle kuulsa pasuna maha võtma, mis oli kolmele koorile toonud auhindu, kiitusekirju ja suusõnalist kiitust. Isand Mäeberg pani pasuna huulile ja puhus. Mitte et ta just kohe oleks mänginud mõne loo või viisi, vaid tema lihtsalt puhus, tegi pasunale häält, et Indrek kuuleks, missugune on isand Mäebergi pasuna hääl. Liisi avas tasakesi kõrvaltoa ukse ja muigas Indrekule paljutähendavalt. Kass kargas sohvalt, kus ta oli kerratõmbunult maganud, põrandale ja sirutas ennast seal kõigest jõust. Siis tuli ta Indreku juurde ja hõõrus end, saba püsti, vastu jalga. Isand Mäeberg puhus mitu ,,tretti", puhus lõpuks pisut ,,Kungla rahvast" ja lõpetas ,,Nüüd surnukeha matame'ga". Ainult pisut puhus ta kumbagi, nii et oleks aga kuulda
annaabi.ee 
