talupoegade pärisorjusest vabastamist (1816 ja 1819) asutatud vallakoolid pidid tööd alustama ja tegutsema enamasti halbades oludes. Seadustega nõuti küll eraldi koolimajade ehitamist, kuid tavaliselt seda ei juhtunud. Õppetööks kasutati 17.-19.sajand mingiks muuks otstarbeks ehitatud hooneid kõige enam rehielamuid aga ka talusaunu, mõisarehtesid, korterimaju ja kõrtse. Siiski on andmeid ka 17.sajandi lõpust kirikute ja pastoraatide juures olnud koolimajade kohta. 18.saj alguses oli korralik hoone, vaid vähestel kihelkonnakoolidel. Veel 18.sajandil tegutses enamik koole rehetoas. Omaette maja oli mitmel kihelkonnakoolil, aga münes kihelkonnas ka osal külakoolidel. Kuna koolid olid halvas seisukorras, esitati 1787.a koolipatendi alusel koolimajade ehitamiseks kindel eeskiri pidid olema avar akende, ahju, korstnaga koolituba ning õpetaja eluruumideks kambrid. 19
Eesti ajast on kindlalt teada üks arhitekti kavandatud maja: Kävardi talu uue elamu autor oli Šveitsi arhitekt. See on ka ainus juhtum, kus juba 1930. aastail lammutati vana häärber, et asendada see uue ja moodsamaga (Pärdi, 2007). Üldiselt kujunes Hallistes ja Helmes 1860.–1870. aastail välja omamoodi tüüphäärber: võrdlemisi pikk, madalavõitu, ühekorruseline, poolkelpkatuse ja rõhtsa laudvoodriga barokne palkmaja. Väliselt sarnanevad need tolleaegsete vallamajade, pastoraatide ja lihtsamate mõisahäärberitega, kuid väga palju ei erine need ka traditsioonilistest rehemajadest. Üks ja põhimõtteline erinevus siiski on: häärberid ehitati üksnes inimeste elupaigaks – elamuks (Pärdi, 2007). 1946 loodi Kävardil Abja Invaliidide Kodu koos abimajandiga Kävardi. Hiljem kandis ta nime Abja Internaatkodu (1981), Vana-Kariste Internaatkodu (1983), Vana-Kariste Hooldekodu (1992). Kui talu 1997 pärijaile tagastati, kolis asutus Kävardilt välja (Pärdi, 2007).
annaabi.ee 
