Liivimaa mõisaparke. Põhja-Lätis on umbes 40 tema kujundatud parki. Walter von Engelhardti loomingut hinnatakse Euroopas kõrgelt ja teda peetakse Saksamaal Düsseldorfi aiakunstnike koolkonna rajajaks 20. sajandi algul. Nimelt siirdus ta 1905. aastal Baltikumist Düsseldorfi linnaaednikuks. Pargi hooneesisele osale jääb avar ja pikk pargiaas, mis lõpeb eemal jõe veepeegliga. Optiliselt jätkub pargiaas sealt edasi maastikupargile iseloomuliku aknaga pastoraalsesse maastikku. Pargiaasa piiravad kahelt poolt ebakorrapäraselt lainjalt istutatud madalad põõsaste ja püsilillede rühmad, nende taga kohati kõrgemad põõsad ning oskuslikult valitud liikidest vabakujuliselt kasvavad puud. Esiplaanile häärberi ette on sümmeetriliselt kahele poole istutatud nõeljatest siberi nulgudest tugevad tumerohelised puurühmad. Mida kaugemale Sillapää lossist, seda õrnema, heledama ja isegi hallima lehestikuga istutusmaterjali on kasutatud
Kunstnikud ei lähtunud enam elust, nagu nad siiani olid teinud ning hakati lähtuma sajandi suurmeistrite loomingust. Eriti massiliselt võeti eeskujuks Raffaeli ja Michelangelo teoseid, nende "maneeri". Lahkumine kõrgrenessansi pinnalt avaldus näiteks ka kompositsioonis. Kui sajandi alguses oli see harmooniline, sümmeetriline ja lihtne, siis nüüd muutus ta ebakindlaks, rahutuks ja sageli kuhjatuks. Humanistlik aiaprogramm ei pakkunud lihtsat põgenemisteed "pastoraalsesse unenäolisesse ilusse" (mis mõnel juhul hiljem ette tuleb), vaid üritas taastada kosmilist ühtsust inimese ja maailma vahel, mis saab ühtlasi ka aia peremehe suursugususe mõõdupuuks. Kõikvõimalikud astroloogilised sümbolid ja vihjed aastaaegadele näitavad mitte ainult sellele ajale omast kohakonteksti, vaimu, terviklikkust ja tervislikkust, vaid ka kosmilist harmooniat koos selles avalduvate vastuoludega. Kosmiline paradigma peegeldus küll ka juba keskaja neljakandilistes
annaabi.ee 
