18 sajandi alguse mõisaarhitektuur üldilmelt tagasihoidlikuks, oli veel sidemeid taluehitistega. Mõisate peahoonedki ehitati puust, kivihooneid oli vaid üksikuid. Uus tõus Eesti mõisaarhitektuuris algas 18 sajandi teisel poolel, üksikutes mõisates ka juba 1730. aastail (näiteks Palmse). Üldilmelt on varasemad hooned pikad ja kitsad, erinedes vähemalt esimesel pilgul suhteliselt vähe taluhoonetest. Sarnast ehituslaadi jälgiti veel läbi 19. sajandi mitmete mõisaehitiste (pastoraadihooned ja mõisa kõrvalhooned) puhul. Võrreldes 18 sajandi alguse mõisaarhitektuuri 19 sajandi lõpu jõukamate talude häärberitega (nn. mulgi häärberid), võib leida mitmeid ühisjooni (välisilme, keskteljest lähtuv ruumijaotus), milledest enim hakkab silma poolkelpkatuste laialdasem levik. Ka elamusisustusse jättis barokk jäljed, mida me kasutame tänini. Baroki ajastul tulid Euroopas kasutusele mitmed kauaks püsima jäänud mööbliesemed: kirjutuslauad, kummutid,
nendele lisaks aga ka pikki tarasid ja väravaid. Kõrgeviilulised elamud vaheldusid seal aitade, saunade ning teiste majandushoonetega, mis olid vähem kaunistatud ning paiknesid tänava poole harilikult küljega. Mõningast avarust ja vaheldust tõid tänavapilti tänavalaiendused ning platsikesed. Peale Raekoja platsi, Vana turu ning eelmainitud kolmnurksete platside leidus platse ja hoonestusest vabu alasid veel kirikute ja kloostrite ümbruses, kus paiknesid kirikaiad, kalmistud ja pastoraadihooned. Seega polnud all-linn keskajal hoonestatud sugugi nii tihedalt, kui ta on seda mõnedes kohtades praegu. Näiteks Suur-Karja ja Viru tänavate vahelises kvartalis paiknesid keskajal suured aiad. Need ulatusid välja Sauna tänava loodeküljeni, mis oli oma keskosas keskajal kapitaalselt hoonestamata. Ka nunnakloostri lääneküljel paiknes küllaltki suur viljapuuaed, mis ulatus Laia tänavani, hõlmates seal Suur-Kloostri ja Aida tänava vahelise ala, mis hoonestati alles 17. sajandi
annaabi.ee 
