· Soovitatav oleks püsida kahe- kolme erineva lilleliigi ja paari põhivärvi juures, et mitte ajada kõike liiga kirjuks. · Tavaks on, et pruut näeb kimpu esimest korda pulmapäeva hommikul enne kirikusse sõitmist. · Komme on pärit Prantsusmaalt. · Traditsiooniline pruudikimp on valmist. valgetest lilledest ja ta ei püüa ülearu pilke ära pruudilt ja tema kleidilt. · On suurenemas trend lisada värve pruudikimbule, alates pehmest roosast ja pastelsetest kuni rubiinpunaseni välja. · Pruudikimpe tehakse kõikides värvides ja stiilides. · Parim lahendus on pöörduda lilleseadja poole, kes aitab teid pruudikimbu valmistamisel. · Juhul kui peigmees tegeleb pruutkimbu hankimisega, siis oleks soovitatav peigmehel enne uurida järele mis on tema väljavalitu lemmiklilled ja värv. Pruudikimp võib jaotada: · Ümarkimp üks klassikalisemaid külgvaates meenutab poolpalli.
tähendanud alati midagi püha ja seletamatut ning olnud jumalik kingitus. Vikerkaares sisalduvad kõik põhilised värvid ning seega summeerub ka nende jõud ning maagia. Igale temperamenditüübile on omane isesugune värvivalik ning nagu ka temperament, nii mõjutab värvivalikut ka iga, sellepärast on lastel ning täiskasvanutel kujunenud välja oma värvivalikud. Vanemad inimesed peavad inimesed peavad rohkem lugu neutraalsetest ja pastelsetest toonidest Ka meeste ja naiste riietuses on Euroopa kultuuris tekkinud omad maitsevalikud ning nende eiramine nõuab julgust. Mehed ei kannata silmaotsaski kahte värvi roosat ja vaarikapunast. Suuremale osale meessoo esindajatest on meelepärased neutraalsed värvid nagu pruun, beez, roheline ja sinine. Ka islamimaades on meeste ja naiste riietel suhtesiselt kindlad reeglid naised peavad kandma musta rüüd ja mehed peavad kandma valget rüüd.
rohelisi toone ja 18. saj. keskpaigaks rõõmsamaid, nagu merikarbiroosad ja hernerohelised. Euroopa vastureaktsioon barokkstiilile väljendus rokokoostiili tekkimises. Saanud alguse Prantsusmaalt ja levinud järk- järgult üle kogu mandri Euroopa, iseloomustas rokokoo kujundust asümmeetriliste, kaarduvate vormide nagu merekarbimotiivide, rullisoramentide ja voogava lehestiku kasutamine. Üldreeglina rõhutas neid õrnu, looklevaid vorme kullast, valgest ja elevandiluust ning pastelsetest sinistest, roosadest, rohelistest ja kollastest koosnev palett, kuigi mõnedes riikides, näiteks Portugalis olid sageli kasutusel rikkalikumad ja tugevamad värvitoonid. 18.saj. keskpaigaks, mille üht osa võib vaadelda kui mõju ja vastumõju ajaloolist jätku, hakati rokokood pidama pigem frivoolseks ja seda hakkas välja tõrjuma tõsisem, uusklassitsistlik stiil
annaabi.ee 
