pehmendas tsikli seljast kukkumist. Paha poiss või tüdruk oli moodne olla, sugugi kõik polnud nii pahelised, kui välja näidata proovisid. * Biitnikud – boheemlaslikule stiilile panid aluse kirjanikud ja kunstnikud Pariisis juba 40ndatel, kultusteoseks oli Jack Kerouaci «Teel»; kuulati dšässi, kohvikutes arutleti eksistentsiaalseid probleeme. Naised : Naisterõivaste värvigamma oli märksa mitmekesisem, ulatudes heledatest pastelltoonidest elegantse mustani.Nailon ja polüester segatuna villa ja puuvillaga muutsid kangad vähemkortsuvaks, kergemaks ja vastupidavamaks. Naistekostüümidel rõhutati taljet (X-siluett) või viidi vööjoont allapoole (H- siluett). Igapäevasem oli kombinatsioon kaharast seelikust, valgest särkpluusist ja kardiganist või twin-set’ist (trikotaaškomplekt kardiganist ja pluusist). Seelik või kleit pidi sviitriga toon-toonis harmoneeruma.Moes olid kapripüksid ning rock’n’roll
näide toretsevast gooti arhitektuurist. Parleri eluajal ehitati valmis vaid kooriosa, kus peamiselt domineerib robustne realism ja monumentaalsus. (Snyder 1985: 25) – seal on muuhulgas ka Charles IV ja tema poja ning kolmanda ja neljanda naise portreebüstid. Katedraalis oli umbes 60 altarimaali, mis kinnitati altaritele. Charles’i eluajal hiilgas kirik ilmselt eredalt paljudes toonides. Böömimaa maal on just tuntud oma ebatavalise värvikasutuse poolest, kus on kombinatsioon pastelltoonidest ja segatud, ebamäärastest värvitoonidest, mis on hoopis erinev triaadist Euroopa maalikunstis. Kasutusel on üheskoos lillad, helerohelised, roosad, laimikarva, ja hallid toonid. (Snyder 1985: 26) Vormid ja kompositsoonid on sarnased mujal Euroopas populaarsetega. Böömi kunst on nii prantsusepärane, kui ka italo-bütsantsilik, kuid esineb ka tugevaid böömilikke mõjusid. (Snyder 1985: 27) Kui Charles IV 1378. aastal suri, muutus kultuurielu drastiliselt, sest tema poeg, Wenceslaus IV
annaabi.ee 
