ümber käevõru. Pärast Louvre'i kunstikollektsiooni jõudmist kuju enam ei restaureeritud. Mingil hetkel küll asendati vasaku jala puuduv osa kipsist koopiaga, kuid see eemaldati. Praegu on ainsad püsivad uuendused juuksekrunni rekonstruktsioon, kipsist nina ning huule alaosa. Infoallikate puudumise tõttu on kuju algset välimust keeruline kindlaks määrata. Pakutud on mitmeid hüpoteese. Louvre'i Antiik-Kreeka ja Rooma osakonna peakonservaatori Alain Pasquier' arvates oli kuju parem käsi kehaga risti ning vasaku puusa kohal. Vasakut kätt hoidis armastusjumalanna üleval. Üks hüpotees puudutab ka skulptuuri autorsust, mille põhjal pakutakse kuju autoriks kreeklast Mikra Asiat, kes tegutses aastatel 120-80 eKr. Valisin selle skulptuuri kuna pikka aega peeti seda skulptuuri naise iluideaaliks ning huvitas kuju ajalugu.
hakkas ta neis eraldama juba üksikuid pearühmi. Kõigepealt Vanalinn. Sauval, kes oma loba keskel vahel sekka maha saab ka mõne õnnestunud lausega, ütleb: «Vanalinna saar on nagu suur laev, mis põhja-mudasse kinni on jäänud ja pärivoolu Seine'i keskele triivib.» Me mainisime juba, et see laev oli viieteistkümnendal sajandil mõlema kalda külge kinnitatud viie sillaga. See laevakujuline saar üllatas isegi neid, kes heraldikast kirjutasid. Favyni * ja Pasquier' * järgi on laevakuju Pariisi linna vanal vapil pärit just siit, mitte aga normannide piiramise ajast. Kes mõista oskab, sellele on vapikujud algebra ülesanne, salakeel. Kogu keskaja teise poole ajalugu on märgitud vapikujudesse, nagu esimese poole ajalugu romaani kirikute sümboolikasse. Nagu enne tegemist oli teokraatia hieroglüüfidega, nii nüüd feodalismi omadega. Niisiis puutus kõigepealt silma Vanalinna saar ahtriga idas, käilaga läänes. Näoga käila
annaabi.ee 
