Valged ööd 3.osa Kaava parvevaht Joona istus ja mõtles endamisi, et mis mees see Nipernaadi ikka on. Lubas Joonale tasuta tööd teha-iga päev parvega üle jõe sõita ja kiiresti tagasi. Ja nii oli juhtus, igal õhtul viis Nipernaadi teenitud raha ära, ise sentigi võtmata. Nipernaadi rääkis, et teeb seda tööd enda lõbuks, kuid Joonale korrutas, et hea mõte oleks ehitada pigem sild, kuna siis ei peaks Joona enam igavat parvevahi ametit pidama ja maailma oleks tema ees valla. Ta saaks mööda ilma ringi rännata, laulda ja Anne-Maril külas käia. Kuid Joona oli tagasihoidlik, talle ei meeldinud laulda ja üleüldse ei pooldanud ta Nipernaadi ideid. Selle tõttu läksid Nipernaadi ja Joona tülli ning Nipernaadi lahkus parvevahi juurest. Ta läks kõrtsi, et Anne-Marile lõpuks armastust avaldada ja oma rasket elu kurta. Sinna jõudes kuulis ta heina krõbinat, millest ta
Valged ööd. Kõrtsmik Küüp ja Anne-Mari olid läinud marjule, kuid äkki hakkas äikesevihma sadama ja mõlemad pistsid jooksu. Küüp möödus Nipernaadist. Toomas vedas Anne-Mari vihma eest küüni varju. Anne-Mari mees Jairus oli hobusevarguse eest vangis. Vihm jäi järgi ja Anne-Mari jooksis minema. Nipernaadi seadis sammud Kaava kõrtsi poole. Toomas rääkis Küübile, et on sookuivataja ja kavatseb Maarla soo ära kuivendada. Ta läks parvevahi Joona juurde. Parvevaht Taavet Joona oli vaeslaps, kelle isa oli koos armastatud naisega parvega kosest alla sõitnud, sest too teda vastu ei armastanud. Joonale meeldis Anne-Mari, aga too sõbrustas Küübiga. Anne-Mari läks linna Jairust vaatama ja Joona läks koos temaga, et sookuivatamiseks puure tuua. Nipernaadi jäi parvepoisiks. Küüp rääkis talle, et hoopis Anne-Mari oli hobuse varastanud ja Jairus oli süü enda peale võtnud
tervena haarav südamevalu, mis sunnib teda iga erguga tajuma ähvardavat kohutavat õnnetust. D'Artagnan oli kui meelest ära, ta jooksis maanteele, läks tuldud teed tagasi, tormas edasi parve juurde ja küsitles ülevedajat. Õhtul kella seitsme paiku oli parvemees jõest üle toonud musta keepi mähitud naise, kes näis olevat ülimalt huvitatud sellest, et teda ära ei tuntaks. Aga just tema eriline ettevaatus oli köitnud parvevahi tähelepanu ja ta oli märganud, et naine oli noor ning ilus. Tol ajal, nagu praegugi, tuli Saint-Cloud'sse palju noori ning ilusaid naisi, kes soovisid tundmatuks jääda, ja ometi ei kahelnud d'Artagnan hetkekski, et see oli proua Bonacieux, keda parvevaht oli märganud. D'Artagnan kasutas rambivalgust parvevahi osmikus, et proua Bonacieux' kiri veel kord läbi lugeda ja veenduda, et ta polnud eksinud: kohtumine oli tõepoolest 256
annaabi.ee 
