A. Gailit ´´ Toomas Nipernaadi ´´ Keset tihedat metsa ,ühe kiire vooluga jõe ääres asub kaks talu. Ühes talus elab tagasihoidlikult ja vaeselt metsavaht Kudisiim koos oma tütre Lokiga.Teises talus elab vanamees Habahannes koos oma tütre Mall-iga.Nendel on suur ja rikas talu, aga ise nad on rahaahned ja ülbed. Paari päeva pärast hakkasid parvetajad mööda jõge parvetama.Esimesed möödusid kiiresti ja ilma peatustetta.Hiljem tulid nooremad parvetajad ,kes jäid Habahannese talu juures pidama,kus neile pakuti sööki ja peavarju.Kui esimesed parvetajad olid ära läinud ,tuli mööda voolu veel üks parvetaja ,kes lasi ennast lihtsalt voolul kaasa kanda ,ega juhtinudgi parve.See oli Toomas Nipernaadi.Ta jäi metsavahi talu juures pidama.Ta palus neilt ainult üheks ööseks peavarju. Kuid järgmisel hommikul hakkas ta seal põldu harima ja talumaja parandama
poja voodi juures. Ta ei tahtnud sealt hetkekski lahkuda. Kui ta inimesi pidi üle -3- Friedebert Tuglas, Inimese Vari parvetama, siis kiirustas ta sellega, niipalju kui jõud kandis, et aga rutemini tagasi "Kes võis see olla, pojakene?" hädaldas Maret, lävele rutates. "Mõni teekäija ehk?" saada. Teda ei huvi-tanud nüüd enam ühedki muud kõned kui ainult veel pojast. Ta vaatas välja. "Ei kedagi." Ta tuli jälle Jakobi juurde. "Ei ole kedagi, pojakene, Ja möödasõitjad lohutasid teda, et kõik sõdijad veel niigi õnnelikult koju ei jõudnud. kedagi ei ole
võimalik kokku saada paljude tuttavatega, näiteks Eesti endise Soome saadiku ja hilisema riigivanema Friedrich Akeli abikaasaga. Tema mees oli tõenäoliselt maha lastud juba Tallinnas. Suurem osa küüditatavaid valiti klassikuuluvuse alusel. Nõukogude venelaste tegevuses puudus aga järjekindlus, niisamuti nagu kaheksa aastat hiljemgi. Väljasaadetute hulgas oli täiesti tavalisi, isegi puruvaeseid inimesi. Lennart õppis ujuma alles Venemaal. Peale selle õppis ta puid raiuma, palke parvetama, kala püüdma, seeni, marju ja murulauku kuivatama, uudismaad harima, leiba küpsetama ja ennekõike - ellu jääma. Isa iga kiri võis jääda viimaseks. Ühes kirjas oli prantsuskeelne lause, mis on poegadele antud õpetusest ehk kõige väärtuslikum: "Il faut savoir faire flech e de tout bois" ehk "Igast puust peab oskama teha noole'' Lennart Meri on meenutanud, et nende esimene peatuspaik oli Malmõz, kus elasid venelased, tatarlased ja marid
annaabi.ee 
