lause, kõnes ideeüksus. Ideeüksus on teadvustatu fookuse lingvistiline väljendus ehk üks portsjon infot. On 3 kriteeriumi: intonatsioon enamik ideeüksustest lõpeb ideekonstruktsiooniga, mis osutab, et üksus on lõppenud, kuid tekst veel jätkub. Fragmenteeritus ideeüksus on tavaliselt üks lause, üksused on üksteise kõrval ilma sidenditeta või seotud üldiste koordinatiivsete sidenditega. Integreeritus nomilisatsioonid, mida on kirjas 10 korda rohkem, partitsiipe 3.5 korda rohkem, atributiivadjektiive 4 korda rohkem, relatiivlauseid ja alluvaid täiendkõrvallauseid 2 korda rohkem. Seotus ja distantseeritus seotus:kõneleja viitab iseendale ja oma mentaalsetel protsessidele, toimub infovoolu pidev jälgimine, emfaatilised partiklid, udusus ja otsesed tsitaadid. Distantseeritus: passiv, kirjas kuni 5 korda rohkem Douglas Biber kogus kokku keelelised variaablid, mis olid leitud kõnes ja kirjas erinevate variantidena
vähem suletud sõnaliike? Sõnaliigid Sõnaliikide põhijaotus võttis oma kuju juba enne Kristust (Dionysios Traaklane). Praeguseaja terminid põhinevad ladinakeelsetel (Rooma ülemvõimunajal sündinud terminid). Kõige selgem sõnaklass on algusest peale olnud verbid (verbidel on kõige ühesemalt mõistetavad muutmisel, omatähendusel ja süntaktilisel funktsioonil põhinevad tunnused). Antiikajal hakati verbidest eraldama partitsiipe, mis on justkui verbid, kuid mida muudetakse nagu noomeneid (ld particeps 'osaline'). Seejärel hakati edasi jaotama noomeneid e käändsõnu. Kõigepealt eraldati substantsi e iseseisvat olendit, eset või nähtust väljendavad substantiivid e nimisõnad (edaspidi objektid). Sõnaliigid II Siis eraldati objektide omadusi tähistavad epiteedid e adjektiivid. Noomenite klassist viidi täielikult välja interjektsioonid ja adverbid.
annaabi.ee 
