Beethoven oli end otsekui tühjaks kirjutanud ja paljud neist aastaist säilinud kirjad räägivad tõsisest depressioonist. Paradoksaalselt tõusis just sellel kriisiajal Beethoveni kuulsus haripunkti. See oli ka Beethoveni kuulsuse ja majandusliku edu kõrghetk. (Siitan 1998, lk 337-338) Hiline looming (1816 1827) Beethoveni kõrgaja looming oli vastuolulise, heroilise ja partiootliku ajastu muusika. Pärast kahtekümmend sõja-aastat ja Viini kongressi suurlinna elu resigneerus järgmist ajajärku iseloomustab stabiilsus ja konservatism, väikekodanlik komfort ja biidermeierlik maitse. Kui sajandi esimesed tosin aastat olid andnud kaheksa sümfooniat, siis 1812 1824 kirjutas Beethoven vaid oma Üheksanda. Vananevat geeniust peeti viini seltskonnas hulluks või vähemalt veidrikuks. Ta tervis halvenes iga aastaga ning pikka aega põetud maksahaigused olid kahtlemata
inimestelt haritlaskonna laiematesse massidesse, alates gümnasistidest ja tudengitest, lõpetades kirjanike, akadeemikute jt-ga. Kogu Vene haritlaskonnas kujuneks heaks tavaks väljendada oma rahulolematust valitseva olukorra vastu, tihti polnud neil mingit pos, ülesehitavat programmi, piirdutigi kriitikaga. Kriitika tähendas meeleolude halvenemist, Vene riigivõimu nõrgenemist, aitas kaasa rahulolematuse kasvuga. 1914 puhkes I ms, selle puhkemine tõi kaasa partiootliku meeleolu tõusu, vastandati selgelt keskriikidele- meie oleme head ja nemad halvad. Esialgne patriootlik tuhin sai kiirelt otsa, sest enam ja enam hakkas Vm lüüa saama. Vene väejuhatusel polnud midagi positiivset ette näidata, tuli kannatada nälga ja olla sõjaohus jne. Sõjatüdimus tekkis hiljemalt 1915 lõpuks, kui sõditud oli üle aasta, muutus aina tugevamaks. Sõjapidamine mõjus sõduritele ka moraalselt. Kadus ära hirm riigi repressiivvahendite ees
annaabi.ee 
