põhjendava ja argumenteeriva struktuuriga. Levinud arusaama järgi sisaldab hindamisprotsess väärtusotsustust („x on hea”), põhjendit („sest x-l on omadus P), üldist väidet ehk normi („iga teos, milles on P, on pro tanto hea”) ning eeldust, et põhjendid on deskriptiivsed ja võlgnevad oma kunstikriitilise kasulikkuse ja relevantsuse seotusele normiga. 4. Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida? Tavaliselt kaasneb partikularismiga (nagu ka illusionismiga) usk eetiliste ja esteetiliste hinnangute asümmeetriasse (reeglid on moraalis, aga mitte kunstis) ning eeldus, et printsiipide leidumine teeks kunsti hindamise mehaaniliseks protseduuriks. Partikularismi printsiibieitus esineb kahes vormis, vastavalt sellele, kas eitatakse tugevaid (mingi omadus, mis teeb teose automaatselt heaks või halvaks) või nõrku printsiipe (leidub omadusi, mis on alati positiivsed). Põhjendusena on toodud nelja kaalutlust (mida, tõsi,
Sageli on väidetud, et kuni pole avastatud ühtegi normina toimivat „maitseseadust”, on põhjendatud kriitika võimatu või et normid on kunstiteostele põhimõtteliselt rakendamatud. 4. Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida? Kuigi partikularismi järgi pole põhjendamine illusoorne, ei saa põhjenditest välja võluda üle kogu kunsti kehtivaid printsiipe – põhjendid on n-ö partikulaarsed, kehtides ainult ühe konkreetse teose puhul. Tavaliselt kaasneb partikularismiga (nagu ka illusionismiga) usk eetiliste ja esteetiliste hinnangute asümmeetriasse (reeglid on moraalis, aga mitte kunstis) ning eeldus, et printsiipide leidumine teeks kunsti hindamise mehaaniliseks protseduuriks. Probleemid: – unikaalsuskaalutlus – iga inimene on ka unikaalne, kuid see ei takista vaprust iga inimese puhul vooruseks pidamaks. – erinevate kontekstide kaalutlus – ei pruugi rääkida üldiste printsiipide vastu,
annaabi.ee 
