Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade ühiskondlike protsesside mõjul, millele sai osutatud juba seoses sofistidega, oli polis Platoni kaasajal
seda, mida ütleb Hempel. Dray väidab, et laused nagu “see, mis toimus, oli sotsiaalne revolutsioon” on ka seletavad, aga ei tulene kuidagi Hempeli skeemist. Võiks öelda, et lause selgitab. Kas seletamine ja selgitamine on sama? Inglise keeles on need sama sõ- naga tähistatud, eesti keeles on sõnad erinevad. Dray jutu aluseks on keele reaalne kasutus. Teine ja olulisem osa Dray argumentatsioonist: ajaloolased on huvitatud partikulaarsetest, ühekordsetest seletustest. Näiteks ajaloolast ei huvita Prantsuse revolutsiooni kui revolutsioonide erijuhtumi seletamine. Dray arvates tahavad ajaloolased hoopis seletada, miks Prantsuse revolut- sioon oli unikaalne ja kordumatu, miks ta just nii läks. Dray väidab, et selle seletamiseks ei saa pöörduda üldiste seaduste poole. Selleks tuleb vaadata tegutsejate motiive ja kaalutlusi ning need ühekordsed motiivid on need, mis seda konkreetset sündmust seletavad.
annaabi.ee 
