Sõdurid austasid väga antiiksed esemeid ning pilte ja seetõttu ei lõhkunud neid, kuid samas ei kaitsnud neid eriti ka kõikvõimalike kahjustuste eest. Sõdade ajal olid nad nii usinad, et ladusid kujud lihtsalt seinte ette kokku, et rohkem kindlustada Parthenoni välimist poolt. Samuti oli juurde ehitatud ka minarett, mis on ka tänapäeval kastuskõlblik, alus ning trepimademed on täiesti alles. Enam ei tehtud Parthenoniga midagi, see lihtsalt oli. Need, kes külastasid Ateenat 17 sajandil rääkisid, et tempel oli jäetud suures osas puutumatuna. 1678. aastal hävitati suurema osa Parthenonist veneetslaste okupatsiooni tõttu. 26 septembril visati Parthenoni pomm, mis osaliselt hävitas hoone. Morosini üritas hiljemalt mõned skulptuurid varemete alt kätte saada. Kõik sisesed struktuurid olid osaliselt või täiesti hävinenud. Skulptuurid samuti lagunesid ning hiljemalt on nende tükkidest tehtud meeneid.
Cellat ümbritsev 160 meetri pikkune friis kujutas panatenaiat. Hinnalisest meevärvi penteelia marmorist ehitatud Parthenoni kaunistamisel oli erinevalt teistest kreeka templitest vähe kasutatud värvi: ainult skulptuuride foon metoopidel oli värvitud siniseks, triglüüfid aga punaseks. Parthenoni põhjakülje vastas, üsna kõrgendiku serval paikneb Erechteion (421.- 406.a.eKr.,arh. Mnesikles), tempel, mis on kreeka ehituskunstis üks omapärasemaid. Kõrgele stülobaadile tõstetud Parthenoniga võrreldes jääb Erechteion küll madalamale, tema asümmeetriline põhiplaan kinnitab aga kreeka ehitusmeistrite oskust kohanduda pinnareljeefi ja muude tingimustega ning luua vaba tasakaalu põhimõtet kasutades terviklik ansambel, mille kolm erisugusel tasemel asetsevat portikust annavad Erechteionile pidevalt muutuva välimuse. Eriti kuulus on templi lõunaküljel asuv karüatiidide koda, kus kuus kergelt nõtkuvat koret kannavad tiibrõdu katust.
annaabi.ee 
