Demokraatia on poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu ning eksisteerivad demokraatlikud vabadused. Diktatuur on mitte milleski piiratud, seadustega kitsendamatu, jõule toetav võim. Itaalias kehtestati fasistlik diktatuur, kuna sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik olukord üsna keeruline: keskvalitsus oli nõrk, koalitsioonivalitsus oli võimul, parteidevahelised tülid, tööpuudus riigis ning millest tekkisid rahutused ning tööliskond sattus üha enam kommunistide mõju alla. Nendes tingimustes tekkis üks väike rühmitus nimetusega Võitlusliin, kuhu põhiliselt kuulusid sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fasistideks. Mõne aja eest tekkis rühmitus Rahvuslikuks Fasistlikuks Parteiks, mida juhtis Benito Mussolini. Varsti oli Mussolinil sadu tuhandeid toetajaid. Mussolinist sai tähtis isik Itaalias ning ta kehtestas oma võimu. 1925
toibunud Eesti sai teada, et tegelikult oli ta täiesti üksi tolles keerulises situatsioonis. Nõukogude Venemaalt võinuks valguda asjade halvema kõigu korral Punaarmee üksused üle piiri. Kui nii oleks sündinud, läinuks täide suurriikide ennustus, et Balti riigid on ajutine nähtus ja nende ei püsimajäämine on aja küsimus. Tulemused. Kommunistide relvastud riigipöördekatse nurjamine näitas, et Eesti riik suutis enda eest seista ja püsima jääda. Mõneks ajaks lõppesid parteidevahelised lõputud nägelemised. Tõsisemalt asuti mõtlema riigikaitselistele küsimustele. Varjusurmas eksisteerinud Kaitseliit äratati ellu. Enam tähelepanu suunati avaliku korra kaitsele. Asutati politseikool. Kommunistid kui riigikukutajaliku taustaga seltskond sattus põlu alla.
Itaaliale oli küll lubatud Antandi poolt palju alasid, kuid tegelikult pidi ta leppima hoopis vähemaga. Pariisi rahukonverentsil suhtusid liitlased itaallastesse üleolevalt ning seetõttu leidsid poolehoidu üleskutsed muuta oma maa suurriigiks, keda teised riigid kardavad ja austavad. Itaalia siseriiklik olukord oli keeruline. Sõja järel vahetusid tihti valitsused, sest keskvalitsus oli nõrk, moodustusid koalitsioonivalitsused, kes ei püsinud kaua koos, sest tekkisid parteidevahelised erimeelsused. Itaalia linnades suurenes tööpuudus ning töölised sattusid kommunistide mõju alla. Tekkis Võitlusliit, kuhu põhiliselt kuulusid sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fasistideks. Rahvusliku Fasistliku Partei juhiks sai Benito Mussolini. Mussolinil oli palju toetajaid, sest loodeti Itaalias kord jalule seada ning majanduslikku olukorda parandada. Fasistid hakkasid kõikjal itaalias looma relvastatud salku, kelle tunnuseks oli see, et nad kandsid musti särke.
Antoinette ja lastega vahi alla. Seaduslikult oli kuninga ametikoht selleks ajaks juba kaotatud ja Louis'e üle mõisteti kohut kui tavainimese üle. Septembris 1792 tuleb kokku Rahvuskonvent ning hääletuse tulemusena saab Prantsusmaast Vabariik. Parteilised suunad: jakobiinid ehk radikaalid, zirondiinid ehk rahumeelsemad vabariigi pooldajad ning soo (kuhu kuulusid kõik kõhklejad ning parteidevahelised laveerijad). Jaanuaris 1793 hukatakse Louis XVI. Sõda kuulutatakse Inglismaale, Hispaaniale, Hollandile (tugeva kuningavõimuga riigid). Rojalistid mässavad ning korra loomiseks loovad jakobiinid Rahvapäästekomitee (eesotsas Robespierre). Jakobiinid kehtestavad diktatuuri ning peale Marat'i mõrva (kes oli üks nende liidritest) alustasid nad terroriga, mille käigus
annaabi.ee 
