Vastuse leidmiseks uurime nende liikide lähimat praegu elavat sugulasliiki. Oletame, et see on herbivoor. Nüüd võrdleme kaht alternatiivset hüpoteesi. a)kui kõigi ühine eellane olnuks herbivoor, pidanuks praeguse olukorra kujunemiseks toimuma vaid üks üleminek herbivoorialt karnivooriale (b) kui ühine eellane olnuks karnivoor, pidanuks toimuma tervelt kaks sõltumatut üleminekut karnivoorialt herbivooriale, mis on vähemtõenäoline. Järelikult on usutavam ehk parsimoonilisem, et herbivooria on evolutsiooniliselt vanem. N: Parsimoonia printsiibi kehtivust illustreerib hästi lõimetishoolde evolutsioon kaladel (J. Gittleman). Selgus, et alati oli muutus seisnenud vaid ühe sugupoole lisandumises või loobumises lõimetishooldest. Mitte kunagi polnud näiteks isahoole muutunud otse emahooldeks või vastupidi. Tõendeid displeide järkjärgulise evolutsiooni võimalusest liikide lahknemisel. N: rituaalse pulmakingi päritolu surusääsel
järeldusi, milline käitumine esines tõenäoliselt juba nende väljasurnud eellastel ja milline käitumine on välja arenenud hiljem. Selle juures on aga vaja meelest pidada üht olulist asjaolu: • ükski tänapäeval eksisteeriv liik ei ole teise kaasaegse liigi otsene esivanem – neil on vaid erinevad ühised eellased. Fülogeneesi rekonstrueerimisel kasutatakse tihti parsimoonia printsiipi ehk lihtsama seletuse eelistamist. Usutavam ehk parsimoonilisem on, et herbivooria on antud näites evolutsiooniliselt vanem toitumistüüp (näide). J. Gittleman uuris vanemhoole evolutsiooni kaladel (näide). Parsimoonia printsiip: viimatinimetatud ülemineku tõenäosus on ju väiksem kui tegelikult tuvastatud üleminekutel, sest sel juhul tulnuks “astuda” ühe asemel korraga tervelt kaks evolutsioonilist “sammu”. Fülogeneesipuude koostamine käitumuslike displeide alusel – Displeideks nim
annaabi.ee 
