ajal teenis Briti sõjalaevastikus, siis naases Salisburysse ja valmis tema esimene romaan. 1960. aastatel jäi Golding vabakutseliseks, elas avalikkusest tagasitõmbununa maaüksinduses ega avaldanud elu lõpupoole enam midagi. Alles Nobeli preemia 1983. aastal tõi ta taas kogu maailma tähelepanu keskpunkti. Kirjutama, eeskätt luuletama, hakkas Golding varakult, kuid vähese eduga. 1934. avaldatud luulekogule (23.a.) ei pööranud kriitikud suuremat tähelepanu ja 30-40ndatel kirjutatud, paroodiatena mõeldud romaanidele ei leidnud ta üldse kirjastajat. Enda sõnul uskus ta naiivselt inimese täiuslikkusesse. Pärast II ms. lõid tema humanismi selged enesekindlad ideed vankuma. Ta jõudis järeldusele, et läbi kogu ajaloo on inimkond olnud iseendaga lõputus sõjas. Inimene on asetatud vooruse ja patu vahele balansseerima, ühiskonna puudused taanduvad inimloomuse nõrkusele. Hariduse eesmärgiks peaks olema õpetada inimest mitte üksnes teaduslikke
Antud näidete puhul saab välja tuua postmodernismile omasteks joonteks olevad fantaasia ja suuremate teeside puudumise, samas ka lõbususe ja mängulisuse. Contra on kirjutanud 18 raamatut, millest 15 on omal käel välja andnud. Eesti Kirjanike Leksikonis kirjutatakse tema kohta nõnda: Contra juhuluulele lähedane, vemmalvärsilik ja taotluslikult robustne looming on mõjustusi saanud rahvalikest ja lorilauludest, rap ja grunge muusikast. Paljud Contra tekstid on loodud tuntud lauluviiside paroodiatena ja autor on neid nimetanud kaveriteks. Contra luule on sünkretistlik nähtus folkloori ja kirjanduse vahel, piirnedes paiguti ka teatri ja koomiksiga, ning pääseb täiel määral mõjule autori enese suulises esituses. Uurimustööd oli huvitav koostada, sellepärast, et tegemist on väga erilise natuuriga. Esitatud uurimustöödest leian, et Contra on kõige huvitavama ütlemise ja postmodernistliku väljendusega luuletaja. KASUTATUD MATERJAL
annaabi.ee 
