Trubaduurid ei olnud ainult luuletajad, vaid ka heliloojad ja tihti oma luuletuste-laulude esitajad. Kuid sagedamini nad usaldasid esitamise elukutselisele lauljale, keda nimetati zonglööriks. Uus lüürika oli lauldav ja kõlas nagu muusika. Selle põhizanrit nimetati kantsooniks ehk lauluks. Vers on kantsooni lihtsustatud ja lühendatud variant. Sirventeesid on laulud mis tahes teemal ning tihti kasutati neis juba tuntud meloodiat, mis tekitas täiendava parodeeriva ja koomilise efekti. Lüüriline armastus kujutab endast keerulist rituaali, selle erinevad hetked ja meeleolud kajastuvad eri zanrites. Alba on koiduaegne laul, mis ülistab daami päeva algul. Itk on matuselaul kõrge senjööri või Kauni Daami surma puhul. Pastoraal on armunute laul. Ballaad on tantsulaul. Tensoon on vaidlus, mida kahe poeedi vahel ka tegelikult ette tuli, kusjuures mõnikord oli üks neist ainult luuletava kujutluses.
näidendeid tervikliku ja lõpuleviidud tegevustikuga. Komöödi süzeed kahte liiki. Olustikulised ja mütoloogilised. Koor puudub. Olustikulises on tähtsad tegelastüübid, et oleks naljakam. Klassikalised tüübid: parasiit, rikas isa, õnnetult armunud noor tütarlaps, sangarlik noormees. (nt Tartuffe parasiit). Mütoloogilised komöödiad: autor on nii julge, et pilkab jumalaid, kangelasi. Müütide paroodiad. Vana- atika komöödia võtab sitsiilia komöödialt parodeeriva elemendi. Sitsiilia komöödia ei tegele reaalsete inimestega, v-atika komöödia tegeleb, fookuses nüüdisaja ühiskond. "Ahharnlased", "Linnud". Aristophanes 5. saj keskpaik 4. saj algus eKr, säilinud 11 näidendit. Komöödiakirjanikuna oli poliitiline visioon. Teemaks talupojad, kes on pidanud 5. saj alguseks palju kannatama (Kreeka-Pärsia sõjad, Ateena-Sparta sõda, sõjad saavad toimuda, kui on kuskilt saada ressursse, mis võetakse talupoegadelt)