• Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13.saj. algusest.Laiemalt levis parmupill Põhje- ja Lääne- Eestis 19.sajandil. • Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Algupäraselt valmistati parmupilli ka bambusest, luust või metallist. • Tänapäeval saab seda õppida pärimusmuusika õppelaagrites ning kõrgkoolis. Slaid 3PP mängimine Parmupillis on heli tekitajaks pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused. Mida suurem suuõõs seda madalam heli. Slaid 4 Väikekannel Peamiselt ühest puust õõnestatud (harilikult kuustest, harvemini männist, pärnast, kasest), õhukese kõlalauaga kaetud trapetsikujuline ja väheste keeltega diatooniline kannel
Tegelikult pidanuks olema jaw's harp ehk sõna-sõnalt ,,lõualuu harf", kuid kirjastajatel läksid tähed kunagi segi ja nii on isegi teaduslikes väljaannetes kinnistunud sisuliselt ebatäpne nimetus jew's harp. Eestis on parmupillil olnud samuti mitmeid nimetusi. Üldkasutatav on olnud parmupill, kuid Kihnus on see näiteks tänini konnapill. Tuntud on veel suupill, moka- või huulepill, nokapill, haruldasemad on kärsapill ja pöupill, samuti suukannel. Parmupillis on heli tekitajaks pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Kes on rohkem parmupilli mänginud, on kindlasti tähele pannud, et pärast mängimist on veidi teistsugune tunne. Tuleb see rütmistatud hingamisest, mis tekitab kerget eufooriat; võimsatest vibratsioonidest, mis mõjutavad aju alfa-,
annaabi.ee 
