Anaximenes arvas, et kõik asjad on pärit õhust. 500 a. eKr elas Parmenides, kes arvas, et kõik on igavene, sest muutust ei eksisteeri. Ta oli ratsionalist, kes usaldas oma põhjendusi rohkem kui meeli. Tema kaasaegne Herakleitos arvas, et maailm on kogu aeg muutumas. Ta arvas ka, et maailm koosneb vastanditest, mis on vajalikud eluks. Ei ole head ilma halvata. Empedokles oli mees, kes üritas neid kahte meest lepitada. Ta ütles, et üks kindel asi ei saa muutuda teiseks, seega nõustudes Parmenidesega. Samas ütles ta, et tuleb usaldada oma meeli, nõustudes Herakleitosega. Ta tõi välja nelja elemendi teooria maailma koosneb neljast põhielemendist veest, õhust, tulest ja maast. Tekkis uus probleem mis paneb need elemendid ühinema ja lagunema, et tekiksid asjad. Anaxagoras ütles, et kõik asjad koosnevad väiksematest asjadest, millel on ühised tunnused. Ta arvas ka, et Päike ei ole jumal, vaid suur kera.
samaks, kuivõrd seesama ikka jälle taas toimub. Sellest paratamatusest, et ajaline peab jäljendama igavest, järeldab Platon, et nii kosmos tervikuna, kui ka kõik taevakehad ja Maa peavad pöörlema ümber oma telje. Vastavalt taevakehade liikumisele on aeg jaotatav arvuliselt väljendatavateks osadeks. Ideedeõpetuse kriitika dialoogis “Parmenides”. Tegemist on Platoni hilisteosega, milles kujutatakse noort Sokratest kõnelemas elatanud Parmenidesega. Tegemist on muidugi jällegi Platoni poolt kujutletud vestlusega, mis väljendab tema enda interpretatsiooni Parmenidese õpetusest. Sokrates pidi siin noor olema ühelt poolt sellepärast, et nende ajalooliste isikute sünnidaatumite vahe oli selline, et kui niisugune kohtumine oleks toimunud, siis pidanuks Parmenides tõesti väga eakas ja Sokrates väga noor olema. Teiselt poolt saab Sokratese “noorust” siin ka nii tõlgitseda, et antud dialoogis esindab Sokrates veel