mingis vandenõus. Ta naases oma kodukanti Milaanos, kus ta oli nüüdseks tagaotsitav ja kohtus seal oma ema ja tädiga. Fabrizio kohtas Milaanos Parma vangivalvurite ülema ilusat tütart Clelia Contit. Fabrizio oli kindel, et ta kohtab teda kunagi uuesti. Fabrizio sõitis jälle Prantsusmaale ja tema tädi hakkas külastama ooperitteatri, kus ta kohtas Parma ministrit, kes temasse ära armus ja nad abiellusid ning hakkasid elama Parma linnas. Fabrizo tädi kutsus ta Parmasse endale külla. Parmas kohtas Fabrizo ooperitrupi liiget Mariettat ja nad armusid üksteisesse ära. Mariettal oli aga juba armuke nimega Giletti, kes lubas nüüd Fabrizio ära tappa. Ühel päeval lasi Fabrizio Parma maante läheduses lõokesi. Fabrizio märkas tee peal tema poole liikuvat tõlda. Tõllas olid Giletti, Marietta ja Marietta ema. Giletti arvas, et Fabrizio tahab temalt Mariettat üle lüüa ning sööstis Fabriziole kallale. Fabrizo, kes ennast
Tema muusikaalsus avastati kiiresti ja ta sai korduvalt stipendiume viiulitundide võtmiseks. Kuni kuue aastaseni õppis ta muusikat oma isalt, hiljem aga Genoa parimate õpetajate juures. Üheksa aastaselt võis Paganini juba Genoa teatris viiulisoolosid mängida. Umbes 13-aastaselt hakkas Paganini isaga Itaalia linnades kontserte andma. Tema võimed ületasid peatselt kohalike õpetajate omad ning Niccolò ja tema isa reisisid Parmasse, kus leidus võimekamaid viiuldajaid. Välimus oli Paganinil väga omapärane ning paljudele hirmutekitav. Luuletaja Heinrich Heine, kes käis Paganini kontserdil 1829a., olevat kõhna näo ja kullinina, süsimustade pikkade juuste ning läbitungivalt hüpnotiseeriva kotkapilguga virtuoosi nimetanud viiuliga vampiiriks. Kuid tõepoolest just selline Niccolo Paganini välja nägigi. Tema kadetsejad nimetasid ja sõimasid teda veel nõiameistriks, vigurimeheks, tembutajaks jne
annaabi.ee 
