Konstitutsionalismi areng 19 sajandil kulges eelkõige kahes suunas: 1) Põhiseaduste parlamentariseerumine; 2) Põhiseaduste demokratiseerumine. Põhiseaduse parlamentariseerumine tähendas seadusandliku kogu kompetentsi laienemist, võimu kontsentreerumist järjest enam parlamendi kätesse ning protsessi kajastumist kirjutatud põhiseadustes. Üldjuhul haaras parlament esmalt endale järjest enam varem kuningale kuulunud seadusandliku initsiatiivi õigust. Parlamentariseerumise teises etapis võttis esinduskogu enda kätte täitevvõimu juhtorganite moodustamise ning nende tegevuse tihedama kontrollimise. Demokratiseerumusest röökides on kindlasti esikohal valimisõiguse pidev laienemine.
Mõjud olid ainult kaudsed tulenevalt seaduste vastuvõtmises/tagasilükkamiseks. Vahe seadusandliku ja täitevvõimu vahel on pärit alles 19. saj. Kuigi kohtu ja täidesaatva võimu lahusus oli tuttav juba vanal ajal ja seega ei toimu 19. saj. Erilisi hõõrdumisi kohtuvõimu ning täitevvõimu vahel. Rääkides konstitutsionalismi arengust toimub põhiseaduste parlamentariseerumine ning demokratiseerumine. Parlamentariseerumise tõttu toimub võimu kontsentreerumine legistlativvsele võimule, ning need muutused on fikseeritud kirjutatud põhiseaduses. Parlament haarab endale järjest enam seadusandliku algatuse õigust ning hakkab järjest enam sekkuma valitsuse moodustamisse. Demokratiseerimine toob kaasa valimisõiguse pideva laienemise (18. saj. Esimesel poolel seisuse valimised, lõpus aga juba üsna üldine õiguse) ja valimisõiguse andmine naistele (19. saj. Algul ennekuulmatu ning alles 20. saj
annaabi.ee 
