redaktsioonis: 1920 ja 1937.a. põhiseadused ja 1920.a. põhiseaduse 1933.a. täiendatud redaktsioon. Põhiseadus aastast 1920 oli aluseks selgelt parlamentaarse riigikorralduse ja Põhiseadus 1937.aastast selgelt presidentaalse riigikorralduse mudelile. Põhiseaduse 1933.a. redaktsioon, mis kujunes 1920.a. algteksti põhjaliku ümberkujunduse tulemusel, jõudmata reaalselt toimima hakata, oli üleminekuvariandiks parlamentaalselt riigivalitsemise mudelilt presidentaalsele. Kui 1920 ja 1933.a. põhiseadused nägid ette mitmeparteilise poliitilise süsteem, siis 1937.a. põhiseadus üheparteilise poliitilise süsteemi. Perioodil 1940-1991, mil Eesti Vabariik inkorporeerituna kuulus N-Liidu föderaalse riikliku korralduse toimealasse, kehtisid tema territooriumil 1940 ja 1979.a põhiseadused, mis vastasid nimetatud liitriigi põhiseaduslikele- ja liidulepingust tulenevatele alustele.
Tartus toimus nn "Tartu renessanss", mille taga olid uue põlvkonna rahvuslased Villem Reiman ja Jaan Tõnisson. "Postimees" alustas taas rahvusliku vaimsuse hoidmist, kirjutades rahvusaadetest ja eestlasi puudutavatest probleemidest. Ta avaldas „Postimehe juhtmõtted” mis oli ka selles vaimsuses kirjutatud, sh muistse vabaduse romantiline idealiseerimine. Neile avaldas omakorda mõju saksa kirjandus. Postimees oli mõõdukas tiivas, tahtsid parlamentaalselt konstitutsioonilist monarhiat. Liberaalne teema seltsiliikumise tõus (karskusseltsid, põllumeesteseltsid jt) ja ühistegevuse algus. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts Linda. Inimeste omaalgatuslikud seltsid levisid juba 17-18 saj, kuid oli valdavalt elitaarse tähendusega, aadlikele. Balti-Saksa seltsid- lugemisklubid, vestlusklubid jne. Aga ka heategevuslikud seltsid
annaabi.ee 
