Enamik poliitilisi režiime näeb ette rahva osalemist ühel või teisel viisil, erinevad on näiteks osalusvormide levimus ja eesmärgid. Näiteks totalitaarne režiim sunnib peale totaalset osalust ehk kõik peavad kuuluma erakonda ja osalema valmistel. Teiseks, kui rahva poliitiline aktiivsus tõuseb kõrgemale kui tavaliselt, võib olla tegemist ühiskonna pöördhetkega ehk näiteks totalitarism varitseb kokku ja hakatase ehitama demokraatiat. Tagajärjed - näiteks Portugali parlamendivalmistel osales aasta pärast demokraatlikku revolutsiooni 92% kodanikest, järgnenud aastatel hakkas see protsent aina langema ja 30 aastaga oli see langenud 64%-ni. Stabiilsetes demokraatlikes ühiskondades püsib kondanikkonna poliitiline aktiivsus tervikuna ühel tasemel. Järelduseks võib öelda, et poliitilise osaluse mustrite abil saab hinnata ühiskonna ajajärku nii: stabiiline ühiskond stabiliseerib ka osaluse. Tabel, mis näitab poliitilist osalust eri režiimides.
kui ka Eesti langetab ligikaudu kolmandik valijaid otsuse alles viimase nädala jooksul. Valimissüsteemid: Majoritaarne winner takes it all. Valimissüsteem sunnib sarnaste vaadeta parteisid ühinema, seega on poliitilisel maastikul tegevad umbes 2-3 suuremat parteid. Valimistel moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad, st igast ringkonnast pääseb parlamenti vaid üks (häälteenamuse saanud) kandidaat. Parlamendivalmistel kasutatakse lihthäälteenamuse põhimõtet (st võidab enim hääli saanud kandidaat), presidendivalmistel aga absoluutse häälteenamuse nõuet, st võitjaks osutud kandidaat, kes sai 50 % + 1 häältest. Kui keegi nii palju hääli ei kogu, saavad edasi suurema toetuse kogunud isikud ja selles voorus piisab võiduks lihthäälteenamusest. Plusspooleks on selgus ja lihtsus kõigile on arusaadav, kes ja kuidas võitjaks tuleb. Teisalt
annaabi.ee 
